Hiljuti tähistas 70. sünnipäeva Kohila gümnaasiumi teenekas spordiõpetaja Heino Vilipere. Vestlesin temaga ta küllaltki raskest, kuid õnnestumisi täis eluteest. Vestlusesse sekkus mõne asja täpsemaks meenutuseks ka abikaasa Tatjana.

“Sündisin mere taga. Mu isa oli Vormsi saarel Saksby majaka vaht ja sealses majakavahi majas ma ilmavalgust nägingi. Mu isa oli pillimees. Ta tahtis, et lapsed õpiksid muusikat armastama ja muusikat tegema. See isa soov sai määravaks meie kooli valikul. Kuigi Vormsis oli rootsikeelse kooliga samas majas ka eestikeelne kool, pani isa meid kooli Haapsallu. Haapsalus võtsime eratunde muusikas: vanem õde õppis klaverimängu, mina noorema õega viiulit. Koolitee oli raske ja ohtlik. Kevadel ja sügisel, kui meri vaba, oli paadiga Haapsallu sõita naljaasi. Aga talvel tuli minna üle jää, milles oli pragusid. Kord oleksime jääprakku läinudki. Ise saime esimese hobuse ja reega üle, kuid teine hobune puukoormaga kukkus jääprakku. Isegi imestan, kuidas ma poisikesena nii ettevõtlik olin, et hobuse ohjadele külmast kangete kätega mittekokkutõmbuva sõlme tegin ja teise hobuse abiga hobuse jääpraost välja lohistasime.
Kui venelased uuesti Eestisse tulid, läksime ühte rootslastest maha jäetud talumajja ja hakkasime talu pidama. Talu andis toidu, kuid mitte raha. Seepärast jäi mul 1944/45. aasta koolitalv vahele. Koolis käis ainult vanem õde, sest ta oli keskkooli lõpuklassis. Mina tegin kooliskäimise asemel hoopis talutööd. Järgmisel aastal sai vanem õde õpetajaks Hullo koolis ja nüüd tema toetusel saime meie noorema õega jällegi kooli minna. Oli talongide aeg. Mina sain talongide alusel 400 g, õde 300 g leiba päevas. Muud toiduained tõime kodust. Raske oli, aga hakkama saime.
1944. a. detsembris arreteeriti isa. Ta oli olnud Kaitseliidus ja Omakaitses. Sellest ju piisas. Teda hoiti poolteist aastat Patareis, otsiti süüdistust. Siis määrati kaheksaks aastaks sunnitööle Komisse. Mõne aja pärast saadeti mindki Siberisse, arreteeritu pere ei tohtinud ju vabaduses elada.
Kooliajal oli mul kaks kiindumust: sport ja muusika. Ei olnud vist spordiala, mida ma poleks harrastanud. Võistlesin kergejõustikus, sportvõimlemises, suusatamises ja uisutamises, jäähokis, võrkpallis, isegi niisugusel Haapsalule kuulsust toonud spordialal nagu jääpurjetamine, olles soodimeheks. Parim tulemus oli 4. koht vabariigi koolinoorte meistrivõistlustel 3000 m jooksus. Võrkpallimeeskonna koosseisus aga tulin vabariigis teisele kohale. Sporditreeninguid tegin usinasti. Mitte vähem ei harjutanud ma viiulit. Iga päev harjutasin vähemalt poolteist tundi ja alles siis läksin poistega õue mängima. Et mitte naabreid oma viiulimänguga häirida, käisin õhtuti tühjaks jäänud koolimajas harjutamas. Laulsin veel kooli segakooris, mängisin linna puhkpilliorkestris trompetit ja kooli estraadiorkestris viiulit. Ühel koolinoorte isetegevuse vabariiklikul olümpiaadil mängisin viiulit isegi Estonia teatri laval. See oli tippsündmus mu viiulimängijakarjääris.
Koolipõlves unistasin kolmest elukutsest: muusiku, arhitekti või spordiõpetaja omast. Kahele esimesele tõmbas kriipsu meie perekonna Siberisse saatmine 27. märtsil 1949. Mingil moel tilkus läbi, et 25. tullakse küüditama. Magasime poistega internaadi asemel hoopis pööningul. Kui 25. sai mööda, arvasin, et nüüd on kõik, ja läksin tagasi internaati. Sealt mind 27. märtsi õhtupoolikul kaasa võetigi. Ema ja noorem õde olid juba varem arreteeritud. Nii jäigi mul kümnes klass, keskkooli eelviimane, lõpetamata. Siberis tegin peaaegu igasuguseid põllutöid. Kasuks tulid mulle isa kõrvalt õpitud peremeheoskused. Toidulauale sain aga lisa kalapüügist ja jahilkäimisest. Neid oskusi olin jällegi isalt õppinud. Hiljem pandi mind arvestajaks, sest mul oli ikkagi väga kõrge haridus sealsete elanike seas — tervelt üheksa klassi. Arvestaja töö oli füüsiliselt raske. Kolhoos oli sama suur kui meil rajoon. Põllud igavesed lahmakad. Enamasti tuli kõndida jala, kuigi hobune oli mulle ka antud. Siberis abiellusin ukrainlanna Tatjanaga, kelle vanaisa oli siia tulnud maad saama. Kolmandal aastal sai valmis meie maja, pidasime kaht lehma, lambaid, kanu, kasvatasime kartulit. Elasime paljude kohalike inimestega võrreldes hästi. 2. aprillil 1958. a. olime kodumaal tagasi. Elu Siberis karastas ja mehistas mind, andis jõudu ja visadust eesmärkide saavutamisel.
Eestis sain endiste koolivendade abiga tööle Sipa MTJ-i. Olin laohoidja ja varustaja. Võtsin osa kohalikust spordielust, laulsin kohalikus segakooris ja estraadiansamblis ning Märjamaa meeskooris. Hakkasin õppima ka õhtukeskkoolis ja lõpetasin 10. ja 11. klassi.
Ühe aasta valmistusin ülikooli astumiseks ja siis läksingi Pedagoogilisse Instituuti spordiõpetajaks õppima.
Pärast instituudi kaugõppesse õppima asumist läksin tööle Päärdu kooli kehalise kasvatuse õpetajaks. Õpetasin ka joonistamist, füüsikat ja vene keelt. Et õpetaja palk oli väga väike, töötasin ka rahvamaja juhatajana. Pealegi käisid lapsed Pärnus muusikakoolis, mis nõudis lisakulutusi. Tööd tegin palju. Hommikul tõusin pool kuus, viisin piima meiereisse, siis istusin mootorrattale ja sõitsin koolimajja, mis asus kodust 4 kilomeetri kaugusel. Kella kaheksast kahe-kolmeni andsin koolis tunde. Siis algasid rahvamaja taidluskollektiivide proovid. Kella üheksaks õhtul sain koju ja hakkasin valmistuma instituudi eksamiteks ja kirjutasin kursusetöid, magama sain alles südaööl. Minu kohusetunne ja visadus olid ilmselt alguse saanud juba algkoolis, kui ma mitte kunagi ei läinud poistega enne välja mängima, kui kõik õppetunnid olid õpitud ja poolteist tundi ka viiulimängu harjutatud. Pedagoogilise Instituudi lõpetasin 1966. aastal.
Kohila keskkooli kehalise kasvatuse õpetajaks sain 1968. a. Kohilas oli esimene suurem töö staadioni ehitamine. Imestan praegu isegi, kuidas sellega hakkama sain. Kogu staadioni ehitasime õpilastega ühiskondlikus korras. Raha eest ostis kool ainult tuhat piirdekivi ja needki tõin ise autoga Raplast staadionile. Ehitasime ka võimlemislinnaku ja kaks korvpalliväljakut. Ise keevitasin paberivabrikus võimlemislinnaku jaoks riistastiku. Spordirajatiste valmimisele aitas tublisti kaasa see, et keskkooli õpilastel oli suvel pärast õppetöö lõppemist kahenädalane õppepraktika. Õppepraktika ajal tehtu toel spordirajatised valmisidki. Staadionimeistri töötasu hakkasin saama pärast staadioni valmimist.
Lisaks kohustuslikele spordialadele harrastasime Kohilas õpilastega ka ebatavalisi spordialasid. Nendeks olid süstamatkad, süstaslaalom, isegi süstapurjetamine, orienteerumine ja matkamine. Need spordialad nõudsid tohutult aega ja tööd. Lisaks neile tuli treenida õpilasi kohustuslikel spordialadel, valmistada ette spordikohtunikke ja -instruktoreid, hoida korras spordialane dokumentatsioon. Küllap see suur ja üsna tulemuslik töö hakkas silma haridusjuhtidele ja 1984. a. sain ma teeneliseks õpetajaks. Õpetajana töötamise ajal on ka hingele haiget tehtud. Olin II järgu õpetaja. 1991. a. ei kinnitatud enam II järku põhjendusega, et viimasel kolmel aastal pole kool spordis midagi erilist saavutanud. Kogu eelnevat tulemuslikku sporditööd ei arvestatud üldse. Küllap kohusetundlik seadusetäitja järgis täpselt eeskirju ja ei käitunud aruka riigiametnikuna. Alles haridusameti juhtkonna vahelesegamisel minu II ametijärk ennistati.
Maja ma töö kõrvalt siiski ehitada ei suutnud, vaid ostsin võlgu. Maja maksis 15 000 rubla. Mul oli hoiuraamatul 2000 rubla. Omaette elamise tahtmine oli nii suur, et läksin sellisele riskile. 7000 rubla maksin 3-aastase tähtajaga järelmaksuna ja 6000 rubla laenasin sugulastelt ja sõpradelt. Võlgade tasumiseks kasvatasin mõne aasta jooksul 21 siga, küülikuid, sadu nutriaid, varajast kartulit ja juurvilju ja kõike seda käisin ka Tallinna turul müümas. Suviti tõusime abikaasaga kell kuus ja lõpetasime töö õhtul kell 23.45, siis jõime teed ja plaanisime järgmise päeva tegevuse. Ajalehti ja raamatuid aega lugeda polnud. Teatris õpetajatega koos ikka käisime. Suureks toeks minu ettevõtmistes on olnud abikaasa Tatjana, kellega oleme ilma suuremate tülideta koos elanud 48 aastat. Kui tema poleks ära teinud enamikku kodustest töödest, poleks mul olnud aega nii palju spordiplatsidel õpilasi treenida või võistlemas käia. Laste elukäik on mulle rõõmu teinud. Tütar Aili elab Helsingis ja töötab medõena. Ta abiellus Eestis ingerlasest noormehega ja Soome valitsuse kutsel läksidki Soome elama. Neil on kaks last. Poeg Aleksander õppis Pärnu muusikakoolis trompetit ja ka paar aastat Otsa koolis. Tervise halvenemise tõttu jäi see kool aga lõpetamata. Tema on vanaisa unistuse elluviija. Ta on olnud trummar mitmes tuntud (Rock Hotel) ja vähemtuntud orkestris, praegu Apelsinis. Elab Tallinnas. Pojapoegki on juba kahekümnene.
Mul on veel üks väike unistus, mille kindlasti ellu viin. Tahan teha süstamatka Narva-Jõesuust Iklani. Vene ajal, kui õpilastega süstamatku tegime, ei saanud seda teha, põhjarannik oli ju kinnine piiritsoon. Nüüd otsin sobivat seltskonda. Kui seda ei leia, sõidan 2—3 suve jooksul rannikumerd mööda Eestí merepiiri üksinda läbi. Tervis on selleks ettevõtmiseks hea, meeleolu samuti.
Üldse — kõik, mida olen tahtnud, mille olen pähe võtnud, olen senini ära teinud.”
JUHAN MÄRJAMA