Oskar ja Inderlin

Oskar Lutsu 1918. a. päevikus on lakoonilised laused: “11 mal Apr. (29 Märtsil v.s.j.) sündis poeg. Ta on peris terve.” Kirjanikust oli saanud isa. See oli pöördeline sündmus tema elus. Pojast sai järgnevail aastail ta väike kärsitu muusa, kelle tõttu valmisid Lutsu parimad lasteraamatud “Inderlin” ja “Nukitsamees”.
Sõjaväeteenistus lahutas vastse isa peagi perest. Mai lõpus pihib ta päevikule: “Näen rõbonkat (niisugune oli pisipoja Georgi hellitusnimi) tihti unes. Vahel on ta juba nii suur, et ta laua juures võib istuda ja teed juua... Mu meeles on alati V. ja rõbonka...”
Saanud 1918. a. augustis kroonuteenistusest vabaks kroonilise keskkõrvapõletiku tõttu, võttis Luts oma pere ämma kodust Valgevenemaalt Volosjevitši külast ja siirdus Tartu poole. Päevik kirjeldab teekonda mõnelauseliselt: “Piinarikas tulek Volossovitschist, läbi Polotzk’i, Dvinski ja Riia. 13 päeva karanteenis... Mu elus pole olnud nii rasket aega. Üksi reisides oleks see mulle olnud muidugi ainult lõbusõit, aga V. ja väike rõbonka. Külmas karanteeni saras olles, olin kindel, et rõbonka kunagi Tartut näha ei saa. Aga see kotinõel oli vahva ja kannatas välja teekonna, pääsis ainult köhaga, mis nüüd, pika arstimise järel, juba mööda.”
1919. aastal kirjutas O. Luts reisiveste “Inderlin” (ilmus 1920). Raamatu pealkirja päritolu kohta jutustas Valentina Luts: “Kui olime veel Valgevenemaal, hoidis minu ema pisikest Georgi süles, hüpatas teda ja kordas ühtepuhku: “Inder-linder-linder-lin, inder-linder-linder-lin.””
“Inderlin” on kirjeldus kirjaniku pere teekonnast Valgevenemaalt läbi sõja Tartusse seitsme pambu ja beebist poja Inderliniga. Reis on täis ohte ja hädasid, kuid Luts ei tähtsusta igapäevaseid traagilisi juhtumeid, vaid jutustab neist südamliku huumoriga. Raamat on täis soojust pojakese vastu. Üheksa õhtut jutustab isa väikemehele teekonnast ja laps vastab talle aguu!, aguu! Noorele isale avas seesama väike käsi ühe akna, kust ta nägi talle seni tundmata maailma.
Just selles loos tõuseb esile melanhoolse Lutsu tugevus. Kurbus, kohati traagika läbi nukra huumoriprisma on teose mõju alus. Ka tolleaegne arvustus võttis “Inderlini” kiitvalt vastu. August Alle kirjutas (Tallinna Teataja, 22. sept. 1920): ““Inderlin” on nukrat laadi, kuid kurba põhitooni on riputatud palju huumori... Oleks ta valinud traagilise tooni, siis oleks ta irooniliselt vastu võetud, sest meie aeg ei hooli traagikast.”
August Kitzberg võrdleb 15. okt. Päevalehes Lutsu Habbertoniga (“Tädi Helene lapsukeste” autor) ning ütleb: “Habberton võib magama minna, kui Luts üles tõuseb; Luts on meie Habberton.”
Sellist raamatut saab kirjutada vaid isa, kes erakordse hellusega armastab oma last. Seda tunnistas ka ta abikaasa Valentina, öeldes, et Oskar lausa jumaldas oma orikut, hoides teda sageli süles ja lauldes sealjuures: “Ise on ta pisike, jalad väga pikad...” Viimane lauluke on meile tuttav Iti lauluna “Nukitsamehest” (1920). Õhtuti poja voodi ees jutustatud muinasjutust sai lugu kõigile eesti lastele, mis elab edasi ka filmides ja teatrilaval.
Igapäevases elus oli kirjanik aldis pojaga tegelema. Kahekesi, vahel ka kolmekesi mängiti peitust. Hiljem uues kodus ehitati aeda ühiselt kanakuuti ja isa meenutas sageli teda itsitamas nende ehituskunsti üle. Kui Georgist sai treffnerist, vahetasid isa ja poeg mõtteid loetud raamatute üle, rääkisid antiikkirjandusest ja mitmesugustest probleemidest. Vesteldi aeg-ajalt saksa keeles, et harjutada poja keeleoskust (Valentina Lutsu mälestustest).
Lapsevanema roll pole kerge. Sellest annab tunnistust Alfred Kiviste mälestuskatke:
“Külastasin kirjastuse ülesandel kirjaniku korterit Tähe tänaval.Toa põrandal lebasid suured raamatuvirnad. Kirjaniku juures viibis ka ta väike poeg Georg, kes võis olla siis 4—5-aastane. Elavaloomuline poiss tegi midagi, mis isale ei meeldinud. Isa hakkas püksirihmaga poissi taga ajama. Poiss puges laua alla, kus ta hüples ühe kui teise lauaotsa vahel ja ütles: “Isa, ära näe vaeva, ega sa mind niikuinii kätte ei saa!””
Muresid paistis pojaga olevat ka hiljem. Vihje selle kohta on Romulus Tiituse mälestustes.
Suhted muutis keerulisemaks O. Lutsu nõrkus alkoholi suhtes. Teiste mälestustest selgub, et ema ja poeg moodustasid ühisrinde, et võõrutada isa sellest pahest. Mitmed neist lugudest on anekdootlikud, näiteks “asuniku” leidmine Kitzbergi büsti alt ja Lutsu kainenenud hüüd: “Armas August, nüüd sa müüsid mu ära!”Seesama looke on rahva suus liikvel kümnetes variantides.
Lutsu pere jaoks peitusid aga naljaka seiga all traagilised toonid. Oma päevikuis nendib Luts ka ise alkoholi hukutavat mõju, ta püüab korduvalt endast võitu saada.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist valis Georg farmaatsiaõpingud ülikoolis. Küllap see otsus rõõmustas isa, kes nimetas end “vanaks aptiigriks”. Mõlemad kuulusid korporatsiooni Fraternitas Liviensis — isa vilistlasena aastast 1922 ning poeg üliõpilasena aastast 1938. Pojast oli saanud kaaslane, kellega mõtteid vahetada, kelle arvamust tahtis isa huviga teada.
II maailmasõda viis Georgi kodust ja isale jäid vaid mälestused. Aastatepikkune piinav teadmatus poja olukorrast oli perele raske kanda. Oskar Luts riputas kamina kohale poja portree, mille 1937. a. oli joonistanud Lui Pavel. Lutsu viimane päevik on kirjutatud pojale. Peaaegu igast sissekandest õhkub igatsust ja südamevalu Georgi pärast, keda ta päevikus nimetab Jüri, Jürike, J.
Ilmsi ei näinud Oskar Luts enam oma poega. 1948. a. oktoobris aga kirjutab ta päevikus: “Suvel tuli üks tähtis teade, üks väga tähtis.” Juhan Peegel kommenteerib seda saatemärkmetes järgmiselt: “Pole kahtlust, et see märgib esimest teadet pojast, kes oli õnnelikult Rootsi pääsenud.”
Samal ajal, kui venelaste motoriseeritud üksused Tallinna poole liikusid, pääses Georg Luts tänu ühele kaluriperekonnale paadiga Soome, kus elasid sel ajal tema onu ja onunaine — Teodor ja Axella Luts. Mõni aeg hiljem siirdusid nad Rootsi.
Georg Luts sai koduga regulaarset kirjavahetust pidada hiljem, alates 1958. a., alles pärast isa surma.
Juba lapsepõlves oli Oskaril oma Inderlin — väikevend Arno, kellesse ta oli sügavalt kiindunud. Mälestuste esimestes köidetes ilmneb südamesoojus, millega ta vennakest kohtles. Hiljem oli ta hoolitsev vanem vend Teodorile ehk Tutile.
Kirjaniku sentimentaalne loomus võimendus tema suhetes kõige armsamatega — vanaema Triinu, Arno, Teodori ja Georgiga. Võib-olla igapäevastes suhetes polnudki ülepaisutatud tundeid, kuid mälestustes lisandus sündmustele kuldne helk, ununesid väikesed ebakõlad ja juba möödunud suhted lähedastega väärtustusid hindamatuiks. Ajaline distants oli vajalik, et oluline selguks ja õige koha leiaks.
Inimese empaatiavõimele paneb aluse tema kodu. Oskar Lutsu lapsepõlvemälestusi lugedes ilmneb, et nende kodus armastati lapsi, suheldi nendega. Oskarile oli just vanaema Triinu see, kellele väikese mehe suured mured kurta ja kellega ilmaelu üle arutada.
Teostest nähtub, et Lutsul on silma ja südant oma tegelastele — elu hammasrataste vahele jäänud inimestele, kelle algkujud leidis ta kodulinnast.
Ilmselt polnud Oskar Luts küll ideaalne isa, kuid ta võttis oma poja südamesse vastu juba sünnihetkel ja hoidis teda seal oma viimse südamelöögini. Südamesoojust jätkus tal ka võõrastele lastele. Sellest räägivad tollaste laste ja noorukite mälestused, aga ka kirjaniku enda teosed.

LIIVI ROSENVALD,
O. Lutsu majamuuseumi teadur