Oskar Lutsu 1918. a. päevikus on lakoonilised laused: 11
mal Apr. (29 Märtsil v.s.j.) sündis poeg. Ta on peris terve.
Kirjanikust oli saanud isa. See oli pöördeline sündmus tema
elus. Pojast sai järgnevail aastail ta väike kärsitu muusa,
kelle tõttu valmisid Lutsu parimad lasteraamatud Inderlin
ja Nukitsamees.
Sõjaväeteenistus lahutas vastse isa peagi perest. Mai lõpus
pihib ta päevikule: Näen rõbonkat (niisugune oli
pisipoja Georgi hellitusnimi) tihti unes. Vahel on ta juba nii suur, et
ta laua juures võib istuda ja teed juua... Mu meeles on alati V.
ja rõbonka...
Saanud 1918. a. augustis kroonuteenistusest vabaks kroonilise keskkõrvapõletiku
tõttu, võttis Luts oma pere ämma kodust Valgevenemaalt
Volosjeviti külast ja siirdus Tartu poole. Päevik kirjeldab
teekonda mõnelauseliselt: Piinarikas tulek Volossovitschist,
läbi Polotzki, Dvinski ja Riia. 13 päeva karanteenis...
Mu elus pole olnud nii rasket aega. Üksi reisides oleks see mulle olnud
muidugi ainult lõbusõit, aga V. ja väike rõbonka.
Külmas karanteeni saras olles, olin kindel, et rõbonka kunagi
Tartut näha ei saa. Aga see kotinõel oli vahva ja kannatas välja
teekonna, pääsis ainult köhaga, mis nüüd, pika
arstimise järel, juba mööda.
1919. aastal kirjutas O. Luts reisiveste Inderlin (ilmus 1920).
Raamatu pealkirja päritolu kohta jutustas Valentina Luts: Kui
olime veel Valgevenemaal, hoidis minu ema pisikest Georgi süles, hüpatas
teda ja kordas ühtepuhku: Inder-linder-linder-lin, inder-linder-linder-lin.
Inderlin on kirjeldus kirjaniku pere teekonnast Valgevenemaalt
läbi sõja Tartusse seitsme pambu ja beebist poja Inderliniga.
Reis on täis ohte ja hädasid, kuid Luts ei tähtsusta igapäevaseid
traagilisi juhtumeid, vaid jutustab neist südamliku huumoriga. Raamat
on täis soojust pojakese vastu. Üheksa õhtut jutustab isa
väikemehele teekonnast ja laps vastab talle aguu!, aguu! Noorele isale
avas seesama väike käsi ühe akna, kust ta nägi talle
seni tundmata maailma.
Just selles loos tõuseb esile melanhoolse Lutsu tugevus. Kurbus,
kohati traagika läbi nukra huumoriprisma on teose mõju alus.
Ka tolleaegne arvustus võttis Inderlini kiitvalt vastu.
August Alle kirjutas (Tallinna Teataja, 22. sept. 1920): Inderlin
on nukrat laadi, kuid kurba põhitooni on riputatud palju huumori...
Oleks ta valinud traagilise tooni, siis oleks ta irooniliselt vastu võetud,
sest meie aeg ei hooli traagikast.
August Kitzberg võrdleb 15. okt. Päevalehes Lutsu Habbertoniga
(Tädi Helene lapsukeste autor) ning ütleb: Habberton
võib magama minna, kui Luts üles tõuseb; Luts on meie
Habberton.
Sellist raamatut saab kirjutada vaid isa, kes erakordse hellusega armastab
oma last. Seda tunnistas ka ta abikaasa Valentina, öeldes, et Oskar
lausa jumaldas oma orikut, hoides teda sageli süles ja
lauldes sealjuures: Ise on ta pisike, jalad väga pikad...
Viimane lauluke on meile tuttav Iti lauluna Nukitsamehest (1920).
Õhtuti poja voodi ees jutustatud muinasjutust sai lugu kõigile
eesti lastele, mis elab edasi ka filmides ja teatrilaval.
Igapäevases elus oli kirjanik aldis pojaga tegelema. Kahekesi, vahel
ka kolmekesi mängiti peitust. Hiljem uues kodus ehitati aeda ühiselt
kanakuuti ja isa meenutas sageli teda itsitamas nende ehituskunsti üle.
Kui Georgist sai treffnerist, vahetasid isa ja poeg mõtteid loetud
raamatute üle, rääkisid antiikkirjandusest ja mitmesugustest
probleemidest. Vesteldi aeg-ajalt saksa keeles, et harjutada poja keeleoskust
(Valentina Lutsu mälestustest).
Lapsevanema roll pole kerge. Sellest annab tunnistust Alfred Kiviste mälestuskatke:
Külastasin kirjastuse ülesandel kirjaniku korterit Tähe
tänaval.Toa põrandal lebasid suured raamatuvirnad. Kirjaniku
juures viibis ka ta väike poeg Georg, kes võis olla siis 45-aastane.
Elavaloomuline poiss tegi midagi, mis isale ei meeldinud. Isa hakkas püksirihmaga
poissi taga ajama. Poiss puges laua alla, kus ta hüples ühe kui
teise lauaotsa vahel ja ütles: Isa, ära näe vaeva,
ega sa mind niikuinii kätte ei saa!
Muresid paistis pojaga olevat ka hiljem. Vihje selle kohta on Romulus Tiituse
mälestustes.
Suhted muutis keerulisemaks O. Lutsu nõrkus alkoholi suhtes. Teiste
mälestustest selgub, et ema ja poeg moodustasid ühisrinde, et
võõrutada isa sellest pahest. Mitmed neist lugudest on anekdootlikud,
näiteks asuniku leidmine Kitzbergi büsti alt ja Lutsu
kainenenud hüüd: Armas August, nüüd sa müüsid
mu ära!Seesama looke on rahva suus liikvel kümnetes variantides.
Lutsu pere jaoks peitusid aga naljaka seiga all traagilised toonid. Oma
päevikuis nendib Luts ka ise alkoholi hukutavat mõju, ta püüab
korduvalt endast võitu saada.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist valis Georg farmaatsiaõpingud
ülikoolis. Küllap see otsus rõõmustas isa, kes nimetas
end vanaks aptiigriks. Mõlemad kuulusid korporatsiooni
Fraternitas Liviensis isa vilistlasena aastast 1922 ning poeg üliõpilasena
aastast 1938. Pojast oli saanud kaaslane, kellega mõtteid vahetada,
kelle arvamust tahtis isa huviga teada.
II maailmasõda viis Georgi kodust ja isale jäid vaid mälestused.
Aastatepikkune piinav teadmatus poja olukorrast oli perele raske kanda.
Oskar Luts riputas kamina kohale poja portree, mille 1937. a. oli joonistanud
Lui Pavel. Lutsu viimane päevik on kirjutatud pojale. Peaaegu igast
sissekandest õhkub igatsust ja südamevalu Georgi pärast,
keda ta päevikus nimetab Jüri, Jürike, J.
Ilmsi ei näinud Oskar Luts enam oma poega. 1948. a. oktoobris aga
kirjutab ta päevikus: Suvel tuli üks tähtis teade,
üks väga tähtis. Juhan Peegel kommenteerib seda saatemärkmetes
järgmiselt: Pole kahtlust, et see märgib esimest teadet
pojast, kes oli õnnelikult Rootsi pääsenud.
Samal ajal, kui venelaste motoriseeritud üksused Tallinna poole liikusid,
pääses Georg Luts tänu ühele kaluriperekonnale paadiga
Soome, kus elasid sel ajal tema onu ja onunaine Teodor ja Axella
Luts. Mõni aeg hiljem siirdusid nad Rootsi.
Georg Luts sai koduga regulaarset kirjavahetust pidada hiljem, alates 1958.
a., alles pärast isa surma.
Juba lapsepõlves oli Oskaril oma Inderlin väikevend Arno,
kellesse ta oli sügavalt kiindunud. Mälestuste esimestes köidetes
ilmneb südamesoojus, millega ta vennakest kohtles. Hiljem oli ta hoolitsev
vanem vend Teodorile ehk Tutile.
Kirjaniku sentimentaalne loomus võimendus tema suhetes kõige
armsamatega vanaema Triinu, Arno, Teodori ja Georgiga. Võib-olla
igapäevastes suhetes polnudki ülepaisutatud tundeid, kuid mälestustes
lisandus sündmustele kuldne helk, ununesid väikesed ebakõlad
ja juba möödunud suhted lähedastega väärtustusid
hindamatuiks. Ajaline distants oli vajalik, et oluline selguks ja õige
koha leiaks.
Inimese empaatiavõimele paneb aluse tema kodu. Oskar Lutsu lapsepõlvemälestusi
lugedes ilmneb, et nende kodus armastati lapsi, suheldi nendega. Oskarile
oli just vanaema Triinu see, kellele väikese mehe suured mured kurta
ja kellega ilmaelu üle arutada.
Teostest nähtub, et Lutsul on silma ja südant oma tegelastele
elu hammasrataste vahele jäänud inimestele, kelle algkujud
leidis ta kodulinnast.
Ilmselt polnud Oskar Luts küll ideaalne isa, kuid ta võttis
oma poja südamesse vastu juba sünnihetkel ja hoidis teda seal
oma viimse südamelöögini. Südamesoojust jätkus
tal ka võõrastele lastele. Sellest räägivad tollaste
laste ja noorukite mälestused, aga ka kirjaniku enda teosed.
LIIVI ROSENVALD,
O. Lutsu majamuuseumi teadur