Iga paari kuu tagant jõuab pimedate ja väga nõrga nägemisega inimeste postkastidesse nende endi elust rääkiv ajakiri helikassettidel. Heliajakiri Epüfon valmib Eesti Pimedate Liidu Teabe- ja Koolituskeskuses, selle tegijad on ka ise nägemispuudelised.

Videvik sai kümneaastaseks, Epüfon aga juba kolm korda vanemaks. Videviku 1990. aasta 5.–6. numbris ilmus artikkel Epüfonist, see lubab praeguse ajaga võrdlusjooni tuua.
Heliajakirja ilmumissageduse määravad käsitlemist väärivad sündmused. Kolme aastakümne jooksul on valminud 114 heliajakirja. Mullu jõudis kuulajateni seitse numbrit.
Viidatud artiklist nähtub, et seitsmekümnendatel aastatel oli heliajakirjas palju juttu saavutustest, kaheksakümnendatel lahendamist vajavatest küsimustest. Viimase kümnendi Epüfonid on olnud varasematest murerohkemad. Iseseisvusajal on nägemispuudeliste majandusolukord tunduvalt halvenenud, mitmed laulva revolutsiooni aegsed lootused purunenud, püüd probleeme ühiselt lahendada vähenenud. Tundub, et riik püüab maailma kogemustest üle võtta seda, mis nägemispuudeliste arvel kokkuhoidu annaks, jätab aga tähele panemata selle, mis seda kokkuhoidu hüvitaks.
Seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel aastatel oli ajakirjas oluline tööteema. Räägiti palju tollastest Eesti Pimedate Ühingu õppe-tootmiskombinaatidest. Üheksakümnendad panid aga need ettevõtted toodangu turustamise raskuste tõttu kiratsema ja jätsid enamiku seni töötanud nägemispuudelisi kodusteks. Töökaotus on mõjunud inimeste meeleolule. Heliajakirja vahendusel jõuavad kuulajateni ka trükiajakirjanduses ilmunud artiklid nägemispuudelistest. Mullusest aastast meenuvad arutlused sellest, kas puudega inimene, kes ei suuda töönorme täita, peaks saama miinimumpalka, ning sellest, kuidas bussijuht juhtkoeraga pimeda naise bussist maha jättis, sest juhtkoeral polnud suukorvi. On küsimusi, mida pole täpselt lahendanud seadused, on ka neid, mille lahendamisel on jäänud puudu lihtsalt inimlikkusest.
Eesti Pimedate Liit ja Soome Nägemispuudeliste Keskliit on viinud läbi kaks koostööprojekti, mille eesmärk oli mitme pimedate tegevusvaldkonna arendamine. Projektide ülevaatlike lõpuürituste salvestised jõudsid Epüfoni vahendusel kuulajateni. Ühe projekti raames said koolituse kaheksa nägemispuudelist reporterit. Nad hakkasid Eesti eri piirkondadest uudiseid heliajakirja kuulajateni tooma. Mitmed uudislood ongi juba kuulajateni jõudnud. Kiitust väärib tartlanna Jelena Kudrjašova, kelle tehtud intervjuud on viimase poolteise aasta jooksul ilmunud pea igas Epüfoni numbris. Ta on usutlenud Lõuna-Eesti Pimedate Ühingu põneva elusaatusega liikmeid, pimedaid veerepallureid ja maletajaid ning Eesti esimest pimedat teadusdoktorit. Oskuslikult avab teemasid ka Juta Adams Audrust. Intervjuudes on ta näidanud seda, kuidas nägemispuudega inimesed suudavad eluraskustest üle olla. Heliajakirjas on kindel koht ka Eesti Pimedate Muuseumi ürituste — muuseumipäevade ja muuseumisõprade õppematkade — kajastamisel. Seda, et kuulajad on raamatukogu kasutajad, tuletas meelde erinumber pimedate raamatukoguteenindusest.
Miks kirjutasin, et kuulajad on raamatukogu kasutajad? Seepärast, et kuulatud heliajakiri saadetakse valmistajale tagasi. See salvestab samadele helikassettidele uued heliajalehed või -ajakirjad, mis taas kuulajatele saadetakse. Muidugi jääb koopia ka raamatukokku, et Epüfoni oleks võimalik hiljemgi kuulata.
Kümne aasta eest salvestati heliajakirja tekst ja intervjuud magnetofonilintidele. Köhatused ja pausid lõigati intervjuudest ning reportaaidest kääridega välja. Ühes heliajakirjas oli vahel sadakond lõigatud kohta. Originaallintidest tehti neli koopiat, mis saadeti kuulamiseks Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva õppe-tootmiskombinaatidesse. Saadetud heliajakirja võisid kuulata kõik töötajad, kelle töökohal oli raadiosõlme valjuhääldi. Praegu salvestatakse kõik vajalik miniketastele ja kunagise kääritöö teeb nüüd tehnika. Valmis heliajakiri salvestatakse kettalt originaalkassetile, millest tehakse kuulajatele saatmiseks vajalik arv koopiaid. Heliajakirjal on välja kujunenud kindel kuulajaskond, mis on paraku väiksem kui kümne aasta eest ühiste kuulamiste ajal. Kuulajate arv suureneb aga pidevalt, sest huvi Eesti Pimedate Liidus ja pimedate ühingutes tehtava ning saatusekaaslaste ettevõtmiste vastu on hakanud taas suurenema. Mõeldes nägemispuudeliste arvule tuleb aga tõdeda, et kuulajaskond võiks veelgi suurem olla. Nägemispuudelised, kes sooviksid edaspidi Epüfoni laenama hakata, võiksid sellest teatada Eesti Pimedate Liidu Teabe- ja Koolituskeskusele aadressil Tondi 8-a, 11313 Tallinn. Raamatukogu telefon on 55 63 69.

PRIIT KASEPALU,
Eesti Pimedate Liidu
Teabe- ja Koolituskeskuse juhataja