Heldur Jõgioja

Pool aastat pea alaspidi
Nurgas seisab üks Salamandria firma kingapaar. Peaks teised juba ära viskama, aga... Kahju on, ei saa — nagu vana sõbra reedaks, on nad ju mul jalas olnud Kanadas, Rootsis, veel mitmel maal. Ja pool aastat Austraalias, kus pea alaspidi käia ja elada tuleb.
Kas miski viitab sellele, et nii ongi? Uskuge mind, neid märke leidub palju. Eelkõige hoopis võõrad tähed taevas ja teisipidi kuu.
Austraaliast on mõtet rääkida juba seepärast, et ta on kummaline maa, huvitava rahva ja ajalooga. Ja taimestik koos loomastikuga ei sarnane ühegi teise kontinendi omaga maamunal. Ka sealsed probleemid ja head küljed on teistsugused kui mujal ja seal on elu lihtsam kõigil, eriti aga seenioridel.
Veidi ajaloost. Austraalia põlisasukad on aborigeenid, kes tulid Suure Kotka juhatusel siia väga kaugelt umbes 45 000 aasta eest. Teadlased väidavad, et see rass on pärit Aafrikast ja rahva tulek uuele kodumaale kestis umbes 6000 aastat. Siis sai üle India veel kuiva jalaga peaaegu kontinendini, viimased pidid ehk puunotte kasutades veetõkkeid ületama. Austraaliaid oli siis kaks. Kas on mandrid vette vajunud või maa merest tõusnud, igatahes nüüd tuleb üle vee nii Aasiasse kui ka Lõuna-Ameerikasse tundide kaupa lennata või nädalaid purjetada. Et aga ka Ladina-Ameerikaga ühendus oli, kinnitavad kukkurloomad, keda vaid seal ja Austraalias leida võib. Aborigeenid on naljakaim nähtus inimsoo ajaloos — 21. sajandil elavad nad rahumeeli kiviajas edasi. Juhtub küll, et vanaisa ei oska inglise keelt ja toitub kõrbes jahist, pojapoeg elab linnakorteris ja töötab arvutiga, kuid see on ikkagi erand. Aborigeeni ei huvita valge sissetungija maailm, ta ei saa sellest arugi. Kooliski võib õpetaja, kel kogemus puudub, parasjagu ehmuda, kui ta lastele šokolaadi pakub ja seda ei taheta — neil on oma maiustus kaasas. Oo õudust, selleks osutub praetud hiidmardikas! Rahaga ei oska must mees muud teha kui viina osta või kaarte mängida. Raha neil on, sest neile tagastati maad, millega nad midagi teha ei oska. See rahvas pole eales midagi külvanud, ta lihtsalt võtab, mis loodus pakub, ja kolib edasi, kui areaal tühjeneb. Maa on suur ja musti inimesi vähe, jätkub nii juurikaid kui ka jahiloomi.Tööle ei maksa neid võtta, nad ei tea midagi kellaajast või kohusetundest. Ühel päeval läheb ta kõndima ja tuleb nädala pärast. Looduslapsena sureb ta vangistuses varsti. Majades ei saa nad elada — pole õhku. Kõigepealt lendavad eest uksed-aknad, siis tehakse külmal ööl seintest lõke. Soojendatakse end koertega, külm öö on näiteks kolme koera öö.
Mis puutub valgesse inimesse, siis oleks Austraalia pidanud kuuluma esmaavastajatele — hollandlastele. Ometi ei suutnud nad vähese huvipuuduse tõttu maad koloniseerida. Prantslased olid küll kohal ja isegi Peruu asekuningas saatis oma laevad maad uurima, kuid asja otsustas Ameerika vabanemine Inglismaa koloniaalikkest. Uueks asumaaks saigi Roheline Manner, mis õhust küll ennem punane või hall paistab.
Kui sunnitööliste kolooniad kiratsesid kuni kulla leidmiseni, siis vabade inimeste asustatud Lõuna-Austraalia sai osariigiks tänu saksa, hollandi, iiri ja inglise väljarändajatele tükk aega hiljem kui Sydney või Melbourne’i ümbrus. Siia tulid eelkõige põllumajandusest huvitatud inimesed, kes hakkasid lambaid ja veiseid pidama ning mitmesuguseid kultuure kasvatama, sealhulgas viinamarju. Adelaide’i ümbrus on praegugi viinamarjakasvatajate mekka, eriti Barossa org, kus ühest väikesest veinivabrikust teise liikudes võib end tasuta degusteerimise käigus korralikult täis laadida, mis kuumas kliimas pole eriti mõistlik tegu. Aga jõuad sa siis kolm kuud oodata, mil külmaks läheb ja vaid 15 kraadi sooja on!
Minu sealviibimine ongi seotud eelkõige Adelaide’iga, lisaks muidugi Sydney, Thirlmere, Melbourne ja teised eestlaste keskused, kus Suveniiri muusikat hinnatakse ja kontserti oodatakse.
Eestlasi on eri aegadel sinna kolinud ligi kaheksa tuhat ja see arv pole muutunud, iseasi, kas praeguste noorte eesti keele oskus enam nii hea on kui Eestis sündinute oma. Austraaliasse rännati juba 19. sajandil ja enne Teist maailmasõda oli seal rohkem kui 1100 suguvenda. Huvitav on asjaolu, et kanafarmide loojad praeguses Eesti külas Thirlmere’is olid pärit Võrumaalt Kasaritsast.
Austraalia on väga suur maa. Linnade vahekaugusi mõõdetakse mitte sadades, vaid tuhandetes kilomeetrites. Õieti sobivad miilid paremini, neid saab vähem. Sõit Adelaide’ist Sydneysse kestab üle ööpäeva. Bussid on mugavad.
Pensionäride linn
Adelaide on vist hea laps, sest tal on mitu nime — kirikute linn, pensionäride linn, veinilinn. Need on ühed tuntumatest. Kõik nimed on auga välja teenitud. Veini voolab ojadena, kirikuid on mitusada ja pensionäre on 40 % linna miljonilisest elanikkonnast. Aja jooksul see arv kasvab, sest seal on vana mitte kuuekümnene, vaid kaheksa-üheksakümnene inimene. Mina oma 63 aastaga olin poisike ja see tekitas naljaka tunde. Mõni üksik eestlane, kellega suhtlesin, oli minust noorem. Pensionärid on õnnelikud inimesed, võiksid seda olla ka eestlased, kui poleks piinavat igatsust Eesti järele. Aga nad on vaprad, aastaid on tehtud kõik mis võimalik eestluse hoidmiseks ja see on vilja kandnud. Eesti Maja on igas suuremas linnas, eestikeelsed raadiosaated, huvialaringid, kõikvõimalikud ühendused ja seltsid ka. On koorid, näiteringid, lasteringid, keeleõpe, pühapäevakoolid. Ometi on sellest vähe, et lapsed eestlasteks kasvatada, neid tuleb ennem austraallasteks pidada — kool, kõrgkool, töö, suhtlemine, kõik on ju ingliskeelne. Eesti algab seal kodust, kus isamaa on au see, räägitakse eesti keelt ja valitseb ka eesti meel.
Austraalia pensionär ei ole inimene, kes maadleks oma muredega üksi. Kõik probleemid püütakse ühiselt lahendada ja see jätab väga terve ja tugeva ühiskonnamudeli mulje. Ilmselt on see taustsüsteem eelmise vabariigi ajast, mis siiani toimib ja päriselt ei kao ka selle põlvkonna hääbumisega, sest kaastunne, abivalmidus, kohusetunne, täpsus, lõpuks ausus kaaskodanike suhtes on püsiväärtused, mis kodust kaasa antuina rikastavad ka sealsesse ühiskonda sulandunud lapsi, lapselapsi ja nende järglasi.

(Järgneb.)