Mu lapsepõlve söögilauas arutasid vahel ema ja isa, kumba pidada olulisemaks, kas kartulit või leiba. Ja leiva all mõeldi, teadagi, eesti musta haput rukkileiba.

Mina jäin oma “rüaleivast”, nagu ütlesime, pikaks ajaks ilma, kui olin 9-aastane ja me kolisime isa töö tõttu Stockholmist Lõuna-Rootsi ülikoolilinna Lundi. Stockholmis oli nii palju eesti põgenikke, et üsna pea oli asutatud koguni neli eesti leiva tehast. Nüüdsest tuli mul aga leppida rootsi leivaga, mis ei olnud hapu, küll aga kole magus. See meile ei meeldinud. Koos vendadega olime jalgratastel väikese Tartu moodi linna õige leiva otsinguil varsti läbi kamminud. Proovisime järjest uusi sorte, kuid rahule ei jäänud.
Kaks–kolm aastat hiljem tuli vanaema Stockholmist mõneks ajaks meie juurde elama. Nägi, et kolmel kasvueas poisil pole isegi “igapäevast leiba”. Vanaema haletses meid ja kui ta oli jälle tagasi omas kodus, hakkas meile järjekindlalt eesti leiba saatma. Igal nädalal tuli temalt postipakina kinkekarp, millesse oli pakitud üks rukkileib ja üks peenleib.
Aga pikapikku sai keegi aru, et siin peitub hea äriidee: linnas elab 250 eestlast, kes kõik tunnevad puudust oma leivast. Üks tervisetoitude pood tellis oma ostjatele eesti leiba Borasi linnast ja varsti tema sõiduvees üks juustupood Göteborgist. Nii toodi ligi 300 km kauguselt kaubarongiga kaks korda nädalas leiba. Eestlased teadsid rongi saabumise aega ja seadsid end poes aegsasti järjekorda. Teisipäeva ja reede ennelõunal olid need väikesed poed tulvil eestlasi, kes rääkisid asukohamaa rahvale mõistmatut keelt. Nii saime oma igapäevast leiba veel palju aastaid.
Mina asusin lõpuks tööle Ameerika Ühendriikidesse. Seal olid eestlastel samad probleemid, õigemini veel suuremad, sest maa oli kümneid kordi suurem ja kes jõuaks igale poole leiba vedada! Nii võiks arvata, kuid veeti küll, vähemalt enda tarbeks. Naaberriigis Kanadas, Torontos, mida pagulaseestlased pidasid rohke ja hästi organiseeritud eesti tegevuse tõttu oma läänepoolseks pealinnaks, oli mitu eesti pagarit. Ja kes Torontos külas käis, ostis sealt leiba kaasa. Ja millisel hulgal!
Ammu-ammu rääkis mulle pastor Richard Kaups, Hiiumaa mees, et kui tema sõidab Torontost autoga koju mõni tuhat kilomeetrit eemal asuvasse Kaliforniasse, täidab ta pagasiruumi leivaga. Kord oli talle Kanada–USA piiril tehtud pisteline kontroll. Piiripolitsei ei uskunud oma silmi: pensionärist pastor Mustang-sportauto roolis, pagasiruum täis leivapätse. Mõned pisteti noaga läbi, et mine tea, mis nende sees peitub, Kaupsil endal aga õnnis nägu ees.
Ise elasin suurema osa oma 16 Ameerika-aastast New Yorgis. Vahel pühadeks oli kohalik Eesti Maja tellinud Torontost eesti leiba ja siis võis sealt ostma minna, kuni eesti leibur müüs firma maha hiinlasele. Too tõotas küll rukki- ja peenleiba sama retsepti järgi edasi küpsetada, kuid ei saanud sellega kuidagi hakkama. Nii ma pidin, nagu mu saatusekaaslasedki, pugima valget vatisaia. Aga inimene ei ela üksipäinis leivast, ütleb pühakiri, tean küll...
Siis sai Eesti vabaks! Hakkasin Eestis käima, küll ametireisidel, küll suvepuhkusel. Iga kord viisin Tallinnast musta haput rukkileiba jänkide maale kaasa. Rekord oli kaheksa pätsi korraga, need olin ostnud soojalt Mustamäe taga asuvast leivatehasest, neli eri sorti rukkileiba, igast kaks. Tolliseadusega on nii, et Ameerikasse ei tohi taimetoitu sisse viia, ei õunu, mis on jäänud lennukis söömata, ega kase või tikri seemneid, et kasvatada kodumaa puid-põõsaid uues maailmas.
Leib on ahjus küpsetatud ja seega surnud ega suuda mingeid baktereid kanda, nii võiks vähemalt arvata. Ega ameerika tolliametnik tea, et meie eesti rukkileib on elusolend. Et ühest pätsist saab hakatust järgmise haputaigna tarvis ja nii edasi ja edasi kuni viimsepäevani. Seda ei olekski hakanud ametnikule seletama, kui oleksin kontrollis vahele jäänud. Muidu oleks mind peetud mitte salakaubavedajaks, vaid pigem juba hulluks ja pandud pokri. Leiva ja vee peale, kuid millise leiva?
Juba mitu head aastat olen tagasi Eestis, päriseks. Naudin oma eesti leiba, mida saab igast poest üle kogu maa. Mis mul viga! Kuid vahepeal on moodsad ajad ka siia jõudnud, näiteks plastikultuur. Kõik asjad pistetakse vägisi kilesse. Leivatehases saavad pätsid vaevalt ahjust välja, kui neil juba tõmmatakse pingul kile üle kõrvade. Krõbeda koorikuga leib hakkab kohe higistama ja läheb nätskeks. Ega ta enam õige asi ole...
Tallinnas saan Jaama turult veel mõnest putkast kilevaba leiba, kui mu tööpäeva lõpul peaks mõni olema järele jäänud. Olen aga mures oma igapäevase leiva tuleviku pärast. Hakkan juba mõtlema, mis saab siis, kui ei leia enam kusagilt krõbeda koorikuga ehtsat (nisu- ja muude jahudega segamata) maitsvat rukkileiba. Siis panen vist kuulutuse ajalehte: kas leidub Kalamaja kandis keegi memm, kes müüks mulle koduküpsetatud leiba kaks pätsi nädalas? Olen nõus maksma mitmekordset hinda, sest seda on õige asi väärt!

AARAND ROOS