Sa astu ees ja näita rada,
Ma lähen järele,
Sest sinu tee ja sinu rada
Viib ausa sihile.
(K. E. Sööt,
“Ühele suguvennale”)

Nüüdses maailmas on inimesele ehk rohkem kui kunagi varem vaja teenäitajat.
Eksimine olevat inimlik ja me võime ennast sellega ka trööstida, eriti siis, kui eksimine ei ole osutunud saatuslikuks ja viga on parandatav. Hirmuäratavaks muutub aga olukord siis, kui saab üha selgemaks, et kogu inimkond on valel teel ja eesastujaid ei või enam usaldada — isegi suguvendi mitte. Kui oleme aga teelt eksinud, ei vii edasiminek meid eesmärgile lähemale. Sellisel juhul seisneb progress hoopis ümberpöördumises — tagasiminek on kõige kiirem tee edasijõudmiseks, arvab kristlik kirjanik C. S. Lewis. — Loomulikult ei kutsuta meid tagasi koopasse, vaid põhitõdede juurde, mille unustamisel või aegunuks tunnistamisel võivad olla katastroofilised tagajärjed.
Saamahimu ja ligimesearmastus
Presidendi kõne Eesti Vabariigi aastapäeval ergutas küllap paljusid nii kaasa kui ka edasi mõtlema. Võib-olla polegi põhjus niivõrd selles, mida öeldi, vaid — kes ütles.
“Kapitalismi vaimu peab toetama protestantlik eetika,” väitis härra president. Kogu respekti juures väitja vastu tekib siiski kiuslik küsimus: kuidas oleks see teostatav? — Kas protestantlik (luterlik, kristlik) kõlblus võiks leida endale kodu ka rahatemplis, kus palvetatakse mammona poole? Heitkem põgus pilk ajalukku.
Nii Mooses, Aristoteles kui ka neile järgnenud kristlikud õpetajad nägid liigkasu võtmises suurimat pahet. Tänapäeval on aga intressid ja investeeringud, mis ei ole ju midagi muud kui kaasaegne liigkasuvõtmine, kapitalistliku majandussüsteemi vundament.
Jeesus peksis kaubitsejad piitsaga pühakojast välja, lükkas ümber rahavahetajate lauad ja puistas laiali nende raha. — Ehk ei näinud ta inimkonna arengut ette? Loogilisem tundub siiski vastupidine mõttekäik: Loojale oli hästi teada selline arenguvõimalus, mis meid hukatusse viib, ja just sellepärast saatiski ta oma poja päästvat õpetust jagama.
Aga nüüd soovime me laulatada saamahimu ligimesearmastusega lootuses, et sellest abielust sünnib õiglus?!
Kapitalismi vaim
Samal ajal, kui sotsialism laskis oma vaimul nälga surra, on kapitalism oma vaimu tublisti turgutanud. Vähe sellest — ta on isegi nime muutnud ja tahab, et teda kutsutaks nüüd turumajanduseks. Et oma neitsilikkust rõhutada, kaunistab ta ennast veel eesnimedega demokraatlik, liberaalne, sotsiaalne — kuidas kunagi. Aga nagu kõlvatu naine ei muutu moraalsemaks, kui teda kompleksivabaks tütarlapseks kutsuda, nii jääb ka kapitalismi vaim muutumatuks, milliste eufemismidega ta ennast ka ei ehiks. Ja see vaim pole midagi muud kui inimlik saamahimu, mille usutunnistuseks on tugevama õigus. — Ei, me ei ole kadedad rikaste peale, sest me teame väga hästi, et majanduslikku võrdsust võib saavutada vaid vägivallaga ja vabadusprintsiibi majanduslikuks vormiks on kapitalism. Kuid me ei ole nõus sellega, et ebavõrdsus kasvab kisendavaks ülekohtuks maa ja rahva vastu. Ja me oleme juba piisavalt kogenud, et turumajandusliku ühiskonna teooria ja praktika vahel haigutab niisama sügab kuristik nagu utoopilise ja reaalse sotsialismi vahel. Inimeste arv, kes koos majanduskasvuga ei “kasva”, suureneb kogu maailmas. Ja me näeme, et heaoluühiskonna illusioon muutub järjest rohkem paheliseks loomuvastaseks utoopiaks — tänase hoolimatuks hävitamiseks ebaselge homse nimel. Skeptikud võrdlevad kapitalismi võluriõpilasega, kes on valla päästnud jõu, mida ta ei suuda enam aheldada — tehnika ja majandus on väljunud inimese kontrolli alt.
Mõistus ja südametunnistus
Kes otsib, see leiab — ka süüdlasi. Kuid kas ei ole me tihti nagu leetrihaiged lapsed, kes, huvitumata haiguse põhjusest, püüavad kõrvaldada oma kehalt häirivat löövet?
Õndsad on need, kes usust kinnitust on leidnud, sest nad on vabanenud pidevast peamurdmisest, kõhklustest ja kahtlustest. Ja kui nende usk ei muutu fanaatiliseks hulluseks, vaid on oma sisult aukartus ELU ja LOOJA ees, siis on sellistel inimestel kindel pind jalge all. Kuid mitte kõigile pole antud silmi näha maailma usu valguses. Paljud vajavad teaduslikult põhjendatud maailmapilti. Ja siis jumalustatakse mõistus, aga kui sellest puudu tuleb, on järg horoskoopide ja musta kassi käes. Sest inimene on oma loomult usklik ja kui ei ole Jumalat, siis tuleb ta millegagi asendada.
Kahjuks ei ole “terve mõistus” osutunud ei terveks ega mõistlikuks, sest vastasel juhul ei seisaks maailm vastamisi mõistust ületavate probleemidega.
Tänapäeva inimene ei kannata mitte teadmiste, informatsiooni puudumise all, vaid tal puuduvad pidepunktid selles orienteerumiseks. Nimetagem neid pidepunkte siis kristlikuks eetikaks, traditsiooniliseks moraaliks, südametunnistuseks või lihtsalt “mängureegliteks” — kuidas on kellelegi vastuvõetavam. Nii või teisiti — nende humanistlik põhisisu jääb ikka samaks: tee teisele seda, mida sa tahad, et sinule tehakse. Sest kui Hea ja Kurja mõiste on juba paljude jaoks ähmastunud, on just igapäevases elus nendevaheline piir kindlalt määratletav. Kuidas muidu teaksid ka kõike suhteliseks seletavad “turusofistid” jalamaid hädakisa tõsta, kui nendele ülekohut on tehtud? Või kuidas tunneksime ära ligimesearmastuse? Kui aga moraalilt röövida tema läbi aegade kestnud kvaliteet ja asendada sündsus ning südametunnistus mõistusega, siis ei ole enam miski Hea ega Kuri, vaid ainult kasulik või kahjulik. Ei olegi meil siis enam põhjust imestada ega pahandada, et inimesest, kes “kõlas uhkelt”, on saanud kaup.
Kapitalismi vaim tuleb taltsutada
Kes usub võimalusse ühendada kapitalistlik süsteem võrdsusega, on samasugune utopist nagu see, kes usub võimalikkusesse ühendada kommunistlik süsteem vabadusega, paneb asjad paika R. N. Coudenhove-Kalergi, üks möödunud sajandi suuremaid mõtlejaid ja poliitikamehi Euroopas. Jääks vaid lisada, et kes usub kapitalismi vaimu ja kristliku eetika abielu võimalikkusesse, peab olema vähemalt... president.
Et kapitalismi vaim ei muutuks luupainajaks, jääb üle ainult üks võimalus — ta tuleb taltsutada. Aga taltsutajaks saab olla vaid riik oma seaduste ja sunnivahenditega. Ja asjast huvitatud kodanikud peavad andma omapoolse panuse selleks, et riik seda teeks.
Sünnitagu Maarjamaa meile suguvendi, kes astuksid ees ja näitaksid rada!
ANTS SISASK