Kümme aastat tagasi, ühes Videviku esimestest numbritest vaagis Eesti Sotsiaalmajandusliku Analüüsi Instituudi direktor Juhan Sillaste meie tookordset elatustaset. Enamikule polnud elu kerge ei siis, ega ole ka praegu. Et meie elujärje kujunemisest tegelikkusele ligilähedast ettekujutust saada, tuleb hankida ja läbi töötada hulk statistilisi andmeid.
Kuid statistika, olgu ta kui tahes täpselt tegelikkust peegeldav,
ei pruugi alati üheselt võetavat tulemust anda, sest tõeste
üksikandmete kogum võib osutuda üldpildina ebatäpseks.
Kui küsida, kas palgad on hindadega võrreldes aeglasemalt kasvanud,
sõltub vastus paljuski sellest, millise arvestusliku perioodi valime,
milliseid arve omavahel võrdleme. Aasta viimase kuu sissetulekud
ja kulutused on aasta esimese omadest alati märgatavalt suuremad. Kui
näiteks mõni poliitik tahab rõhutada valitsuse edusamme,
lastakse kõrvutada aasta esimese ning teise poole andmeid ja saadaksegi
rohkem või vähem optimistlik tulemus.
Kui vaadata kogu krooniaja elatustaset, võime andmete võrdlusest
järeldada, et kõige raskem aasta oli 1992. Hädad tulid
eelkõige sellest, et tollane valitsus ei suutnud ega vist söandanudki
Eestit varem lahti haakida kiiresti langeva väärtusega rublast
ja kroonile üle minna. Võrreldes elatustaseme muutusi statistikas
kasutatavate jõukusastmete (detsiilide) keskmise järgi, andis
Juhan Sillaste laias laastus sellise pildi, et 1992. aasta teisel poolel
algas väike tõus, mis jätkus väga tagasihoidlikult
ka aastal 1993. Kuid 1994. aastal tõus peaaegu seiskus. Lausa langust
võis märgata alates 1995. aastast, eriti aga 1996. aasta teisest
poolest, mil paljudes küsitletud peredes kippusid kulud ületama
tulusid. 1997. aastal elatustase veidi tõusis, 1998. aasta teisel
poolel jälle langes, keskmisest madalama jõukusega perede kulud
hakkasid ületama tulusid. 1999. aasta teisest poolest alates on olukord
tasapisi paranenud.
Meie elatustasemest ja palgasaajate jagunemisest palga suuruse järgi
annab ehk mõnesuguse pildi 1996. aastal tehtud uuringu kokkuvõte.
Sellest nähtub, et umbes 45 000 inimese palk oli alla 600 krooni
kuus. 600—1200 krooni said 120 000 töötajat. 2400—3000
krooni teeninuid oli aga juba ligi poole vähem. 5400—6000 krooni
kuus teenis vaid 10 000 ringis ja neid, kelle kuupalk oli 6000 krooni ja
rohkem, oli kokku ligi 20 000. Suur vahe kõige väiksema ja kõige
suurema sissetuleku vahel pole vähenenud. Pigem vastupidi. Andmed näitavad,
et suured palgad kipuvad kiiremini kasvama kui väikesed. Siiski kuulub
Eesti hiljuti avaldatud andmete põhjal oma elatustasemega maailma
riikide järjestuse keskele. Ligemale 20 % Eesti elanike elatustase
vastab Euroopa Liidu keskmisele. Pole välistatud, et see protsent on
isegi veidi suurem, sest ümbrikupalgad ju statistikas ei kajastu.
Üldise elatustaseme näitajana on keskmine brutopalk aastas vaesema
elanikkonna suhtes teatud määral petlik. Petlik selles mõttes,
et näiteks suuremad palgad võivad küll järsult tõusta,
kuid väikesed võivad jääda samaks või isegi
veidi langeda, keskmine näitaja aga suureneb, jättes mulje elatustaseme
tõusust, mis aga vaesemaid ei pruugi üldse puudutada. Kahjuks
pole palgatõusust abi, kui hinnad hüppavad palkadega kaasa.
1994. aastal oli keskmine brutopalk 1734 krooni, 1995. a. — 2375 kr.,
1996. a. — 2985 kr., 1997. a. — 3573 kr. ja 1998.a. — 4125
kr.
Eestis oli ühe leibkonnaliikme kuukeskmine netosissetulek 1998. aastal
1889 krooni, seega 16 % ehk 259 krooni suurem kui 1997. aastal. Keskmine
väljaminek oli 1864 krooni, 13 % ehk 213 krooni suurem kui 1997. aastal.
Palgatööst saadud sissetuleku osatähtsus kasvas 61 %-lt 1997.
aastal 64 %-ni 1998. aastal. Järgnesid sissetulek pensionist —
18 % ja tulu ettevõtlusest — 6 %.
1998. aastal kulutas keskmise pere liige toidule kuus keskeltläbi 38
% sissetulekust, järgnesid kulutused eluasemele — 18 %, mitmesugustele
kaupadele ja teenustele — 8 %, vaba aja veetmisele — 7 % ja transpordile
— 7 %. Haridusele kulutati vaid 1 %.
Majanduseksperdid ennustavad, et kui maailma või meie piirkonda ei
taba majanduskriis, liigub elatustase tasapisi ülespoole.
Eero Laidre