Bibliofiili ja näitekirjaniku Vallo Rauni kiindumus raamatute vastu on pärit ajakirjanikust isalt, kellel oli hea valikuga väike raamatukogu. Seda aitasid süvendada dotsent August Raielo elamuslikud kirjandusloengud Tallinna Pedagoogilises Instituudis ning rohkem kui veerandsada aastat väldanud töö ajakirjade Kultuur ja Elu ning Teater. Muusika. Kino toimetuses. Ta oli kauaaegne Eesti Raamatuühingu juhatuse liige ja viimane esimees.
Vallo Rauni nimi on paljudele tuttav Eesti Raadios esitatud kümmekonna psühholoogilise koega kuuldemängu kaudu. Korduvalt on eetris kõlanud “Perekonnavalss”, “Jalutuskäik roosal elevandiluusillal” ja “Romantiline teekond Dubrovnikusse”, viimast on esitanud isegi Saksamaa (Kölni) ja Austria raadio. Trükimusta on näinud tosin näidendit (“Lucia naeratus”, “Kolm valssi Kasanoovaga”), enamik neist on loorbereid lõiganud rahvateatrite lavadel. Ta on avaldanud elavas sõnastuses ja autobiograafiliste sugemetega noorsoojutustuse “Taave” (1988).
Vallo Rauni viimaste aastate peamine tegevusala on bibliofiilia. Ta suurimad sõbrad ongi raamatud, eriti vanem trükisõna. Noorukina sõitis ta jalgrattaga mööda Pärnumaad ja otsis nii sugulaste kui ka võhivõõraste juurest aitadest ja pööninguilt vanu raamatuid, kalendreid ja aabitsaid. Neid õnnestuski üsna palju leida. Siis võis veel antikvariaatidest või bukinistidelt saada suhteliselt odava hinnaga rariteetseid teoseid. Praegugi võib ta tundide kaupa seista mõne antikvariaadi riiulite vahel, lehitsedes mõnd paarisaja-aastast teost. Eriti rõõmus on ta siis, kui vahetevahel leiabki mõne niisuguse teose, mida tal endal pole ja mida ta on aastaid otsinud. Kolmekümneaastase sihipärase kogumistöö tulemusena on Vallo Rauni bibliofiilne raamatukogu üks väärtuslikumaid ja suuremaid Eestis, sisaldades umbes 6000 teost, peamiselt meie varasemat trükisõna, sealhulgas kõige vanemaid vaimulikke trükiseid, aabitsaid, õpikuid ja mitmesuguseid käsi- ja tarberaamatuid. Ta antikvaarist sõber Tarmo Kolk andis viimaste kohta nelja aasta eest välja kataloogi “Vallo Rauni Ramatute Nimme-Kirri ehk Katalog üle kõige Eesti Kele Ramatute, mis kunni 1850. aastani on välja antud”. Veelgi enam. Kui Eesti Akadeemiline Raamatukogu avaldas meie raamatuteaduse grand old mani Endel Annuse koostatud eesti raamatu rahvusbibliograafia köited, siis selgus, et Rauni kogus on küllaltki palju uunikume, mis selles bibliograafias ja ka meie suurimates raamatukogudes puuduvad. Näiteks on varem teada 18. sajandist pärineva ühe esimese väga loetava ilmaliku juturaamatu, F. W. von Willmanni “Juttud ja Teggud” 3. ja 4. trükk, esimesed olid rahva poolt “ära loetud”. Eestlasest kirjandusdoktor Otto A. Webermann leidis 1953 Göttingenist raamatu esiktrüki 1782. aastast, Vallo Rauni kogus on sama teose ainus teadaolev eksemplar teisest trükist (1787).
Vallo Rauni taganttõukamisel loodi 1977 Raamatuühingu juurde Tallinna Bibliofiilide Klubi, mille 10 asutajaliikme hulgas olid sellised kirglikud raamatusõbrad, nagu majandusteadlane Kostel Gerndorf, psühholoog Arvo Jaama, kirjandusteadlane ja kirjanik Oskar Kruus, kes üheskoos moodustavad praegugi klubi tuumiku. Klubis on Vallo Raun korduvalt talle omase espriiga rääkinud bibliofiilia ja raamatuajaloo küsimustest ning näidanud oma kogu haruldusi. Näiteks rääkis ta põnevalt esimesest eestikeelsest kokaraamatust “Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi Kelest Eesti-ma Kele üllespandud on”, mis on ilmunud juba 1781 ja mille lehekülgede arv on aukartust äratavalt suur — 759 (!). Kollektsioonist on korraldatud Eesti Akadeemilise Raamatukogu ruumides ja mujalgi ulatuslikke ning erakordselt huvitavaid raamatunäitusi, mille puhul on tavaliselt välja antud ka kataloog. Näiteks “Vana õpik — vana hõbe”, “Tarberaamat — aegade kroonika”, “Jutt — kooruke, õpetus — iva”.
Sa oled sündinud 1935. aastal, esimesel Eesti raamatu aastal, ja sinu sünnilinn on Pärnu, kus tegutsesid meie esimesed bibliofiilid Rosenplänter ja Jürgens... Kas see mõjutas ka sind?
Kardan, et ilusast taustast on vähe kasu. Bibliofiiliks ei sünnita, vaid kasvatakse — kui muidugi vajalikke soodumusi ja teadmisi jagub. Üldiselt hakkavad inimesed bibliofiiliat harrastama küpses eas, siis, kui juba väheke tolku peas ja, mis salata, rahalisi võimalusi rohkem.
Aprillis algab raamatuaasta. Sinagi oled sellega tihedalt seotud.
Mul on ettekanne “Bibliofiilia ja bibliofiilne raamat Eestis” Eesti raamatu aasta avakonverentsil ja “Raamatu osa Eesti arengus” Tartus. Olen õla alla pannud ka vanaraamatupäevade ja bibliofiiliakonverentsi korraldamisel Viljandis, minu organiseerida on näitus bibliofiilide kogudest Eesti Akadeemilises Raamatukogus ja ilmselt võtame midagi ette ka Suure-Jaanis, kus on mu suvemaja ja ka loominguline kodu. Uurijate allkomitee liikmena olen seotud veel paljude teiste raamatuaasta ettevõtmistega.
Oled pikemat aega vaeva näinud oma elutööga, käsikirjaga “Elu raamatuga”. Mida see käsitleb, millal võib selle ilmumist oodata?
Pisut mugava inimesena pean endale kogu aja meelde tuletama, et varsti tuleb lõpp-punkt panna käsikirjale, mis vaatleb Eesti raamatu ja bibliofiilse mõtte arengut Maarjamaal. Selles leidub ka memuaarse koega kirjutisi viimase poolsajandi bibliofiilidest. Loodan, et käsikiri veel raamatuaastal ilmub.
Mida on sulle pühendumine bibliofiiliale andnud?
Väga palju. Bibliofiilia on ju eelkõige elulaad, romantiline suhe ellu. Arvan, et selle pealtnäha tühise raamatumänguga olen suurendanud oma õnnevõimalusi.
Kas sinu poegadel on samasugune huvi raamatute vastu?
Poegade eest ma ei oska vastata, aga ega nad raamatust päris mööda astunud küll ei ole. Vanem poeg Mait Ando on praegu juba üheksa raamatu autor. Noorem, Alo, on ka kollektsionääri hingega, ta kogub vanu postkaarte ja tema kogust on näituski toimunud. Kuigi Alo käib veel gümnaasiumis, on ta möödunud suvest küllaltki tihedalt seotud Eesti Päevalehega. Mul on hea meel, et nad oma igapäevases tegevuses on leidnud üha rohkem tuge minu kodusest raamatukogust.
Raamatute kogumiseks on vaja palju aega, kannatlikkust ja raha. Sa oled oma kogemusi raamatute kogumisel tutvustanud arvukates esinemistes mitmel pool Eestis, artiklites ja suurt huvi äratanud raamatunäitustel. Aga kas sul on kunagi pähe tulnud mõte oma raamatukogu loovutamisest mõnele raamatukogule, et neist haruldustest saaks osa veel rohkem raamatusõpru?
Mul on ka päris hea eesti kirjanike eluajal ilmunud teoste kogu alates Kreutzwaldist, Jannsenist, Koidulast ja Jakobsonist, kokku umbes 2000 trükist, mis sisaldab ka uunikume ja väga haruldasi raamatuid. Seegi osa minu kogust on Eestis üks täielikumaid.
Minu kogu, eriti selle suurimate rariteetide vastu on huvi tundnud nii Eesti Rahvusraamatukogu kui ka Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Mõnikord olen tõepoolest mõelnud, et nad võiksid olla paigas, kus neid saavad kasutada üliõpilased, teadlased, bibliograafid — kõik, kellele meie raamatulugu huvi pakub. Teiselt poolt oleks sellisel arhiivraamatukogul ideaalne koht just mõnes väiksemas linnas, näiteks Pärnus, Viljandis, Põltsamaal. Arvan, et see oleks üks väike, kuid oluline kultuurifakt meie rahvusliku mõtte säilitamiseks.
EERIK TEDER