Seda eakate inimeste seas ülipopulaarset laulu alati armastanud Alma Kraas saab 17. märtsil, kaks päeva enne kalendrikevade algust 100-aastaseks.

Juubilar sündis Märjamaal, pere asus varsti elama Vaimõisa. Isa Jakob oli mõisahärra kutsar, ema Liisa oli kodus, kasvatades kolme last.
100-aastane Alma ei taha intervjuud anda ega endast fotot teha lasta . Ütleb, et ei kuule enam hästi ja fotole ei jää nooruslikkusest tuhkagi.
Alma Kraas tuli Tallinna juba 18-aastaselt ja asus müügiagendina tööle Viru tänavas Gutkini kaubanduskontoris. Oli tal ju Märjamaa kihelkonnakooli haridus. Siis tutvus ta oma tulevase mehe Jüriga. Vabadussõjast osavõtnuga, haavata saanud ja autasustatud mehega, kes töötas saapavabrikus Union. 1929. aastal nad abiellusid ja asusid elama Lillekülla. Nende kodu hävis 9. märtsi pommitamisel ja pere kolis Riisiperre.
Edasi jutustab tütar Maie Kraas: “Riisiperre ostsid selle maja juba minu vanavanemad ja elasid seal oma surmani. Minu ema ja isa hakkasid seal agaralt aeda pidama. Ema oli veel 80-aastaselt tragi. Kaevas kartuli- ja peenramaad. Kui isa suri, oli emal üksi raske endaga toime tulla ja 90-aastaselt tuli ta minu juurde Pelgulinna elama.”
Juubilar tervise üle eriti ei kurda. Ainult nägemine ja kuulmine on läinud kehvaks. Ta liigub tubades ringi, peseb mõnikord nõusidki. Et ta ajalehti lugeda ei näe, siis kuulab raadiot. Ta tunneb hääle järgi ära diktorid ja poliitikud. Tütrepoeg Marko õpib Tallinna Kõrgemas Tehnikakoolis. Kui poisile tulevad sõbrad külla ja kuulatakse tänapäeva bände, võib 100-aastane vanaema hääle järgi ära öelda diskori!
Alma Kraasil käivad tuttavad külas ja juttu jagub, eriti noorepõlveaastatest. Meenutatakse, kui Vanamõisas peeti toredaid noorte jõuluõhtuid või kui seal käis rändrätsep, kes kogu perele õmbles. Sagedane külaline on 87-aastane täditütar Lasnamäelt, kes tuleb Pelgulinna, kartmata libedat ja pimedust.
Juubelipidu Alma Kraas pidada ei taha. Niisiis — palju, palju õnne ja tervist!
HUGO AVILA