Vastab Oskar Kruus

Miks hakkasite Hella Wuolijoke uurima?
Maineka Eesti-Soome kirjaniku vastu äratas huvi dr. phil. August Annist oma kahe ulatusliku artikliga 1960. aasta Loomingus. Annistit nagu ka teist Eesti Vabariigis hariduse saanud teadlast Karl Mihklat ei võtnud akadeemilise kirjandusloo kirjutajate kollektiivi selle juht Endel Sõgel, kes kartis, et nad võiksid salakaubana sisse poetada “kodanliku natsionalismi”. Niisiis oli Wuolijoest kirjutaja koht vaba ning võisin sellele kandideerida. Kirjandusloolised saladused on alati mu tähelepanu köitnud ning neid oli Wuolijoe puhul küllalt. Aastail 1963–1965 tekkis ajakirjas Keel ja Kirjandus vaidlus H. Wuolijoe sünnikoha ja päritolu üle, ebatäpsust sel alal leidus juba A. Annisti esimeses artiklis. 1960. aastate teisel poolel võimaldas Keele ja Kirjanduse Instituut korraldada kirjandusloolisi ekspeditsioone mälestuste kogumiseks ja kirjanduslike kohtade fotografeerimiseks. Mulgimaal saime viimasel hetkel pildistada hävimisel olevat Murriku talu ning koguda mälestusi kirjaniku sugulastelt, eeskätt Kokamägedelt ja Tõrvanditelt. Tindi talu endisel perenaisel Marie Tõrvandil leidus ka ulatuslikke kirjalikke ülestähendusi, ta oli kindlaks teinud Murrikute ja Tõrvandite sugupuu põhiharud. Nii muutusin asjatundjaks Wuolijoe päritolu alal ning panin vaidlusele punkti artikliga “Täpsustusi Hella Vuolijoe puhul” (Keel ja Kirjandus nr. 12 1967. a.).
Kuidas pääsesite Soomes olevate materjalide juurde?
Olin H. Wuolijoe uuritavaks kirjanikuks võtnud lootusega pääseda tema abil Soome. 1965. aastal oli küll avatud laevaliin Tallinna ja Helsingi vahel, kuid välismaale lubati ikkagi range valikuga. Eriti kapitalistlikesse riikidesse, välisturismi tuli tavaliselt alustada nn. rahvademokraatiamaadest. Et olin plaanipäraselt ära kirjutanud peatüki (täpsemalt küll poole — samas peatükis vaadeldi ka Aino Kallast) Hella Wuolijoest ning mind kavandati ka ettekande tegijaks fennougristide III rahvusvahelisel kongressil Tallinnas 1970. aastal, siis pidas E. Sõgel võimalikuks panna ka mind Soome sõitjate nimekirja. Nimelt korraldati 1968. aastal Eesti filoloogiateadlaste ja kirjanike ekskursioon Soome, et saadaks tuttavaks vastava ala Soome õpetlastega ega võõrastataks üksteist kongressil. Kongressi peasekretär ja põhiorganisaator oli ju E. Sõgel ning ta oli huvitatud selle sujuvast teostumisest. Nii sai E. Sõglast paradoksaalsel kombel mõneks ajaks Eesti-Soome kultuurisuhete arendaja.
Ekskursiooni plaan oli täpselt reglementeeritud, kuid jätsin ühele üritusele minemata ning külastasin Wuolijoe tütart Vappu Tuomioja. Sain temalt kuulda palju huvitavat ning ta andis mulle oma ema soomekeelseid raamatuid. Kui 1969. aastal ilmus “Eesti kirjanduse ajaloo” III köide koos ülevaatega H. Wuolijoest, siis märgati meil küll tema raamatute vähesust, kuid neid osta oli juba hilja. Jäi üle teha mikrofilme Soome raamatukogude kaasabil. Kuid meie aparaadid mikrofilmide lugemiseks on aegunud kontruktsiooniga ning nii on nende abil kirjanduse uurimine üpris ebamugav. Kuid ka Wuolijoe puhul tuli mõne tema raamatuga tutvumiseks kasutada mikrofilmi.
Kuidas saite arhiive kasutada?
1968. aastal ma muidugi ei jõudnud Soome Riigiarhiivi, kuhu pärast Wuolijoe surma olid antud tema käsikirjad ning suur kirjade kogu. Mõningaid Wuolijoe käsikirju leidub ka Soome Kirjanduse Seltsi kirjandusarhiivis. Õnneks sain tuttavaks tolles arhiivis töötava Kaarina Salaga, kes abistas Wuolijoe materjalide leidmisel.
Kui 1984. aastal tekkis raamatu kirjutamise kavatsus, oli mul juba ilmunud artikleid H. Wuolijoest, peale eesti keele ka soome ja üks isegi saksa keeles. Olin tollal vabakutseline kirjanik ning võisin ise oma aega planeerida. Taotlesin luba sõita paariks nädalaks Helsingisse, et uurida Wuolijoe käsikirjalist pärandit Soome Riigiarhiivis. Kuigi olin vahepeal käinud isegi niisuguses riigis nagu NATO-ga ühinenud Türgi, ei antud mulle Soome sõitmiseks luba. Nüüd avatud Eesti Riigiarhiivi Tõnismäe filiaalis võisin tutvuda oma välissõitude toimikuga ning sealt sain teada keelu põhjused. Mulle pandi pahaks ulatuslikku kirjavahetust väliseestlastega, eriti pagulaskirjanikega. Et välismaale adresseeritud kirjad Tallinnas läbi loetakse, see oli mulle teada, ning püüdsin oma kirjades hoiduda poliitilistest probleemidest. Kuid toimik üllatas mind sellega, et läbi on loetud ka mu kirjad Tartu Ülikoolis õppivale tütrele. Aga neis olin ma informeerinud sündmustest Tallinnas: kuidas jälitati 1980. aasta koolinoorte rahutustest osavõtnuid, kuidas otsiti läbi Jaan Kaplinski korter...
Kuid tollal ma seda ei teadnud ning taotlesin 1986. aastal uuesti luba –— Jyväskylä Ülikool oli mind kutsunud osa võtma Hella Wuolijoe 100. sünniaastapäeva puhul korraldatavast juubelikonverentsist. Seekord tegi väljasõidu lubamise komisjon teistsuguse järelduse ja lubas sõita. Esinesin Jyväskyläs ettekandega H. Murrik-Wuolijoe kirjandustee algusest ning rikkusin ettekirjutust: ei sõitnud tagasi Moskva kaudu, vaid Helsingisse. Hella Wuolijoe tütar Vappu Tuomioja andis oma ruumikast korterist teenijatoa minu käsutusse ning ma ei pidanud kulutama nappi raha hotellile. Sain jätkata Helsingi materjalide uurimist ning võisin seda teha ka 1998. aastal, kui Tuglase Selts oli kutsunud mind Helsingisse pidama loengut Wuolijoest.
Missugused probleemid tekkisid raamatu “Hella Wuolijoki” kirjutamisel?
Kõige suuremad probleemid kerkisid poliitiliste hinnangute kujundamisel. Minu raamat vaatleb küll esmajoones Wuolijoke kui kirjanikku. Just kirjanduslik looming on tema mitmekülgsest tegevusest kõige paremini ajaproovile vastu pannud. Tema teostest on tehtud 18 filmi, peale Soome ka Viinis ja Hollywoodis. Tema näidendeid on mängitud peale Austraalia kõigil mandritel. Tema tegevus ärinaise ja poliitikuna kuulub ajalukku ning sellele pole antud üksmeelset hinnangut. Enamasti on küll pooldatud tema energilisi tegusid ja ühte sammu astumist minister Väinö Tanneriga Talvesõja lõpetamisel. Wuolijoki ei kuulunud küll komparteisse, kuid vasakpoolne on ta olnud oma ülikooliaastatest alates. Tallinna ajaloolane Kaupo Deemant on otsinud Wuolijoke kompromiteerivaid dokumente ega paista olevat rahul minu järeldustega. Kuid kõigest hoolimata on H. Wuolijoki silmapaistev isik, olen pidanud teda isegi kõige kuulsamaks eestlannaks. Kuulsatest inimestest kirjutatakse aga raamatuid nii meil kui ka mujal.
Muidugi on raskusi olnud ka üksikküsimustele vastamisel. Nii ei saanud ma rahuldavat vastust anda H. Wuolijoe vanaisa Lupe talu põlengu kohta, kuigi otsisin abi ka Tuletõrjemuuseumist.
Milline on olnud raamatu vastuvõtt?
Heatahtlik ja julgustav. Raamatu esitlemise aegu juhtusid Eestisse ühele kirjanduskonverentsile sõitma mitmed soome teadlased ning nii olid kohal koguni peamised Soome-poolsed Wuolijoe uurijad Pekka Lounela, Jukka Ammondt ja Kristiina Koskivaara. Budapestist oli siia sõitnud estofiil ja raadiomees Gyözö Fehervâri, nii sattus mu raamat kiiresti ka Ungarisse. Seda on arvustatud ka Soomes ning dr. phil. Pekka Lilja on teinud ettepaneku tõlkida see soome keelde. Üllatas aga see, et kultuurileht Sirp ei leidnud kedagi retsensiooni kirjutama, kuigi Eestis peaks olema umbes 40 kirjandusloolast. Raamatus pole taotletud keerukat akadeemilist sõnastust, vaid püütud kirjutada ladusalt — igatahes on retsenseerimisega hakkama saanud ka mittekirjandusloolased.
Olen selle raamatu teokssaamisel tänu võlgu paljudele, eriti aga teenekale Wuolijoe tõlkijale Linda Viidingule, kes andis mulle oma ulatusliku väljalõigete kogu Wuolijoest ilmunud kirjutistega.