Narva-Jõesuus peeti rahvusvaheline seminar “Eakate eneseabi ja vabatahtlik töö ühiskonna kasuks”.

Korraldajad olid Sotsiaalministeeriumi vanuripoliitika komisjon, Eesti Pensionäride Liit, vabatahtlike töögrupp Puruvanakesed, tegelik organisaator aga EPL-i Narva organisatsioon eesotsas Helga Mihelsoniga.
Delegaatideks olid Euroopa Pensionäride Assotsiatsiooni (EURAG) peasekretär Gertraud Daye Austriast, Eakate Vabatahtlike Euroopa Ühenduse (ENOV) juht Tom Hoyes Kentist, EURAG-i esindaja Norrast Arne L. Høydal, Leedust 11, Lätist 10, Venemaalt 7 ja Eestist 48 delegaati. Laual seisid kõigi osavõtjamaade lipud.
Korraldava komisjoni esinaine Aili Kogerman ütles seminari avades, et vanurite aastal oli Eesti seenioridel palju õnnestumisi, need peaksid jätkuma sillana ka käesoleval, rahu aastal.
Esimene ettekanne oli Tom Hoyesilt, kes tutvustas ENOV-i loomist ja eesmärke. 1993. a. hakkasid Itaalia, Prantsuse, Suurbritannia, Saksa LV ja Hollandi vabatahtlikud tegutsema 3 eesmärgist lähtudes, inglise keeles 3 F-i — Fun (rõõm), Friendship (sõprus) ja Fellowship (kaaslus). Paari aasta pärast hakati Prantsusmaal välja andma vabatahtlike tegevuse tutvustamiseks mitmes keeles ajakirja. Töös oli palju abi fondist, mida toetavad paljude riikide valitsused, kes mõistavad ja hindavad vabatahtlike tööd eakatega. Praegu kuulub ENOV-i võrku 16 riiki.
Et Eestist kuulub EURAG-i 4 eakate organisatsiooni, oli esmakordselt siia tulnud peasekretär G. Daye. 33-st Euroopa riigist on EURAG-il 150 liiget. Keskus on loonud sidemed Euroopa Liiduga, Euroopa Nõukoguga, ÜRO-ga, Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooniga ja riikide valitsustega.
A. L. Høydal kõneles seenioride nõukogude arengust Norras. Sealgi tehakse vanurite heaks palju just vabatahtlike abiga. Majanduslik tugi omavalitsustelt on suur. Elatakse aktiivselt, jagatakse oma elukogemusi ja antakse otsustav hääl seaduste vastuvõtmisel. See on demokraatia!
J. Tõnissoni Instituudi teadur Agu Laius nentis, et k o d a n i -k u ü h i s k o n d on veel defineerimata mõiste. Seda esindavad nn. kolmas sektor, valitsusvälised, kodanikualgatuslikud, mittetulunduslikud jne. organisatsioonid. Et riik, eraettevõtlus ja turg ei suuda kõike korraldada, peabki kodanikuühiskond appi hakkama. Ülesanded pole aga jaotatud, normaalseks tööks pole raha ja inimesed on võõrdunud võimust. Abi võiks tulla vanuripoliitika õigest rakendamisest.
Õhtupoolikul õpiti üksteise kogemustest ja seati sihte tulevikuks kolmes töögrupis: 1. elupõline õppimine, 2. eakate eneseabi, 3. eakate organisatsioonid. Helje Loopere oli üles pannud väga huvitava näituse Eesti 100-aastastest. Sama näitus oli pikemat aega olnud Tallinnas, nüüd läks see Kohtla-Järvele ja sealt märtsi lõpul Tartusse.
Viimasel tööpäeval kõnelesid pensionäride elust Leedus Anatolijus Speièys ja Maria Èiurliene. Leedus saavad kõik riiklikku põhipensioni (ca 800 EEK), kuid sellele lisandub paljudel raha näit. teadustöö eest, invaliidsuse puhul jm.
Läti pensionäridest kõneles Jânis Porietis. Tegevuse eesmärk on ühiskonna humaniseerimine, iga inimese elukvaliteedi tõstmine, eluea pikendamine.
Venemaa vanuritest rääkis Elena Lomakina Peterburist. Ta nentis, et madal pension ei võimalda inimväärset äraelamist. Invaliidid sõidavad linnatranspordis tasuta ja saavad ka tasuta ravituusikuid, tavaline pensionär peab maksma. Ravimid on küll tasuta, aga neist ei piisa, haiglasse on raske pääseda. Aasta lõpuks on karta pensioni langemist.
Eneseabitöö kohta Peterburis ja Gatšinas rääkis Svetlana Mihhailova, et eakate organisatsioone on loodud nii rajooniti kui ka hobide ja puuete järgi. Tugevamad abistavad nõrgemaid.
Seminari lõpul tänasid paljud osavõtjad korraldajaid, eriti väsimatut Aili Kogermani ja elurõõmsat Helga Mihelsoni. Avaldati rahulolu suurepärase organiseerimisega.
Väliskülalised veetsid veel esmaspäevagi Tallinnas, kus kohtuti Vanurite Eneseabikeskuse rahvaga.
VALVE REHEMA