Harva kohtab peaaegu kolmveerandsaja-aastast meest, kes rahmeldab mitmekümne huvialaga ning töötab veel täiskohaga.
Just selline mees on tartlane Eino Kõiv. Mõnikord öeldakse sellise kohta: õnnesärgis sündinud.

Eino Kõiv nägi ilmavalgust Sadala vallas 28. veebruaril 1926.a.
Õppis Sadala algkoolis ja Tartu Tööstuskeskkoolis. Suures sõjas osales nii Saksa kui ka Vene poolel ning väljus sealt ilma ühegi kriimuta! Eino enda arvates aitas maapoisi treenitud keha, sitkus ja ettevaatlikkus ning loomupärane optimism.
Ta suutis ka kõige raskematel aegadel vemmalvärsse treida ning lööklaule esitada nii, et mõnegi kaasvõitleja elujanu taas ärkas.
Nii olevat tema “Kolm õde” saanud päästerõngaks mitmele mehepojale.
Eino Kõiv on Vanemuises töötanud ligemale 30 aastat. Alustas teatris maalrina, pidas vahepeal kunstnikdekoraatori, näitleja ja ka valveülema ametit ja on praegugi teatri väikeses majas valvur.
Kuid vaba aeg on algusest lõpuni täidetud igasuguse askeldusega. Ta on keldrisse ehitanud kaks tuba, mis on põrandast laeni täis vanavara, eriti sepiseid, mis vajavad pidevalt hoolitsemist.
Eino Kõivu meelistegevus on lõõtspilli mängimine ja laulmine. Ta on oodatud külaline nii pulma- ja sünnipäevapeol, tudengite olemisel kui ka noorkotkaste laagris. Ta võib laulda ka soome, läti ja saksa keeles. Kui kaasakiskuvalt oskab ta veel minevikust pajatada!
Omal ajal õppis ta maalimist ja joonistamist ning on jõudnud isegi isiknäitusteni. Eino Kõiv kogub vanu raamatuid, eksliibriseid, kunstiesemeid, sõjamälestusi, anekdoote, kirjutab luuletusi, teeb kauneid pillikaste, viimastega jõudis ta isegi hiljuti saatesse “Kuulus või kummaline”.
Mõistagi nõuab igasugune hobi kulutusi, vahel saadakse midagi ka tagasi, kuid tavaliselt on väljaminekud suuremad kui sissetulekud.
Viimastel aastatel on ta hakanud lastele jõuluvanaks käima. Seda meenutades löövad silmad särama: “Ma ei ole varem lastevanematelt kunagi korraga nii palju tänusõnu kuulnud.”
Mõistagi ei ole Eino Kõiv Taaralinnas ainuke eakas inimene, kes kasulikult ja tervislikult oma aega sisustab. Kuid kahtlemata on ta üks väheseid, kellele on loodus palju kinkinud. Õnnetuseks on Tartus nagu teisteski linnades küllalt palju pensionäre, kel pole mingisugust tegevust. Nad ei loe ajalehti ega raamatuid, rääkimata teatris või kontsertidel käimisest. Nende kultuurihuvi piirdub üksnes telerist seriaalide ahmimisega. Kogu vaba aeg kulub õlle- või viinapudeli tühjendamisele, ärplemisele ja klatšile.
HARRY AHLAND