Kümnend on ühelt poolt lühike aeg, teiselt poolt annab see juba ainet mõtisklemiseks. Aprillis saab kümneseks Videvik. Kuidas on samal ajal edenenud trükiste valmistamine neile, kes ise lugeda ei näe?
Kümme aastat tagasi valmistasid pimedad Tallinnas Vaba Maa trükikoja kolmes toas punktkirjas raamatuid. Nad tegid seda peaaegu samal moel, kui tehti enne Teist maailmasõda. Kahekordsest plekist plaatidele laoti ladumismasinaga punktkirja tähtedest reljeefne tekst. Siis tehti korrektuur ning parandati haamri ja torni abil vead. Valmis matriitsi vahele pandi paks paber, asetati trükipressi ning trükiti tekst paberile. Töö oli vaeva ja aega nõudev, kuid raamatud said siiski valmis.

Kevad 1992 tähendas aga seda, et punktkirjas raamatute valmistamine seiskus hoopis. Seni oli kulud kandnud tollane Eesti Pimedate Ühing. Kui see majandusraskustesse sattus, jäi ka punktkirja trükikoda seisma. Ükski ametkond ega organisatsioon ei pidanud enda kohuseks tööd rahastada ja korraldada. Punktkirja trükikoda seisis ligi poolteist aastat. Siis avasid Eesti Pimedate Ühingu helistuudio töötajad Tondil trükikoja.
Meenub telefonikõne ühele Haridusministeeriumi ametnikule. Rääkisin talle, et Tartus on nägemishäiretega laste kool, kus õpivad ka lapsed, kes tavalist kirja lugeda ei näe ja vajavad seepärast punktkirjas õpikuid. Ütlesin, et taastasime punktkirja trükikoja ja teeme Tartu koolile punktkirjas õpikuid. Vaja oleks lahendada, kuidas töö eest tasutakse. Ametnik ütles, et ta teab Tartu erikooli ja pimedaid lapsi. Edasi meie jutt aga ei sujunud.
Mõni aasta hiljem tunnistas ametnik, et polnud tõesti mõistnud, mida ma soovin: ta polnud varem mõelnud sellest, milliste raamatute järgi pimedad lapsed õpivad. Sõrmedega loetavast punktkirjast ta ei teadnudki.
Miskipärast õpetati kaheksakümnendatel aastatel punktkirja vähe. Üha laiemalt levisid helikassettidele salvestatud raamatud, mille kuulamine ei nõua punktkirjaoskust. Mahukaid raamatuid on helikassettidele salvestada hõlpsam. Õpikuid ning süvenemist ja mõtisklemist nõudvaid raamatuid on aga parem lugeda punktkirjas. Sõnastikud ja teatmeteosed peaksid olema samuti punktkirjas. Üheksakümnendate algusest on paljudele pimedatele lastele punktkiri selgeks õpetatud. See võimaldas neil kooli minna. Praeguseks on need lapsed juba keskastmesse jõudnud. Trükikoja taastamisest saadik on neile valmistatud 63 nimetust punktkirjas õpikuid ja töövihikuid. Õpikute eest tasub Haridusministeerium.
Praegu valmistatakse punktkirjas nii õpikuid kui ka ilukirjandust. Mullu valminutest võiks nimetada järgmisi teoseid: Arthur Bloch, “Murphy seaduste täielik kogu”; Dale Carnegie, “Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi”; Juhan Viiding, “Tänan ja palun” ning raamat “Meie Lennart”.
Kümne aasta eest valmis vaid mõni punktkirjas raamat aastas. Murrangu tõi Eesti Pimedate Liidu ja Soome Nägemispuudeliste Keskliidu PHARE LIEN koostööprojekt. Selle raames osteti kolm aastat tagasi punktkirja trükikojale kaasaegsed seadmed ja koolitati töötajad. Nüüd sisestatakse tavakirjas tekst arvutisse, parandatakse vead ning seatakse tekst punktkirjas trükkimiseks sobivasse vormi. Seejärel trükitakse lehed punktkirjas ning köidetakse raamatuks. Punktkirjamonitor ja kõnesüntesaatorid võimaldavad arvuti ning punktkirja printeriga töötada ka pimedal inimesel. Uue tehnoloogia abiga suurenes punktkirjas raamatute toodang üle nelja korra.
Informatsiooni võrdne kättesaadavus igaühele on üks demokraatliku ühiskonna põhimõtteid. Informatsioon peaks olema võrdselt kättesaadav nii inimesele, kes näeb lugeda, kui ka sellele, kes lugeda ei näe. Tegelikult nii see päriselt pole: pimedateni jõuab veel väike osa kirjandusest. Tulenevalt informatsioonile võrdse juurdepääsu põhimõttest on punktkirjas raamatute, ehkki need on tavalistest tunduvalt kallimad, valmistamine igati põhjendatud. Ega punktkirjas raamatuid koduriiulitel hoitagi. Nende tiraa on 3–6 eksemplari ja neid tehakse vaid laenutamiseks. Pimedad peaksid punktkirjas raamatuid saama laenata samal põhimõttel, nagu saavad nägijad raamatukogust tavalisi raamatuid.
Alates 1994. aastast võttis suurema osa punkt- ja helikirjas raamatute valmistamise kuludest enda kanda Sotsiaalministeerium. Paraku ei ole rahastamisel päris õiget lahendust leitud. Nii tuli Eesti Pimedate Liidu Teabe- ja Koolituskeskusel, kes punkt- ja helikirjas raamatuid valmistab ning laenutab, töötada mulluse aasta esimesed viis kuud teadmatuses, kas selle töö eest ka tasutakse.
Tänavu rahastatakse punkt- ja helikirjas raamatute valmistamist ning laenutamist sotsiaalministri määruse “Tehniliste abivahendite taotlemise ja soodustingimustel eraldamise kord” alusel. Vastavalt määrusele on punktkirjas raamatud ja heliraamatud (kõneraamatud) nägemisabivahendid. Määruse järgi eraldatakse abivahendite raha maakondadele, kes neid müüvate või laenutavate firmadega lepingud sõlmivad. Kaasneb ka küllaltki keerukas arvestussüsteem, mis ilmselt sobib ratastoolide, mitte aga punkt- ja helikirjas raamatute laenutamisel. Laenaja peaks maksma ka laenutustasu, mida me siiski võtnud pole.
Tegelikkus näitab, et maakonnad on tänavu valmis punkt- ja helikirjas raamatute kohta lepinguid sõlmima märksa väiksema summa eest kui mullu. Selle tagajärjel väheneksid niigi väikesed tiraaid ja kallineksid nii punkt- kui ka helikirjas raamatud. See seab ohtu nende valmistamise ning laenutamise üldse. Nagu näitavad välisriikide kogemused, ei ole selliste raamatute puhul abivahendite rahastamise põhimõte võimalik.
Oleme probleemist rääkinud ka sotsiaalminister Eiki Nestorile. Loodame, et ministeeriumis otsitakse lahendust, kaasata püütakse ka Kultuuriministeeriumi. Loodame väga, et lahendus leitakse ning punkt- ja helikirjas raamatud jõuavad kõigi vajajateni.
PRIIT KASEPALU,
Eesti Pimedate Liidu
Teabe- ja Koolituskeskuse juhataja