Kümnend on ühelt poolt lühike aeg, teiselt poolt annab
see juba ainet mõtisklemiseks. Aprillis saab kümneseks Videvik.
Kuidas on samal ajal edenenud trükiste valmistamine neile, kes ise
lugeda ei näe?
Kümme aastat tagasi valmistasid pimedad Tallinnas Vaba Maa trükikoja
kolmes toas punktkirjas raamatuid. Nad tegid seda peaaegu samal moel, kui
tehti enne Teist maailmasõda. Kahekordsest plekist plaatidele laoti
ladumismasinaga punktkirja tähtedest reljeefne tekst. Siis tehti korrektuur
ning parandati haamri ja torni abil vead. Valmis matriitsi vahele pandi
paks paber, asetati trükipressi ning trükiti tekst paberile. Töö
oli vaeva ja aega nõudev, kuid raamatud said siiski valmis.
Kevad 1992 tähendas aga seda, et punktkirjas raamatute valmistamine
seiskus hoopis. Seni oli kulud kandnud tollane Eesti Pimedate Ühing.
Kui see majandusraskustesse sattus, jäi ka punktkirja trükikoda
seisma. Ükski ametkond ega organisatsioon ei pidanud enda kohuseks
tööd rahastada ja korraldada. Punktkirja trükikoda seisis
ligi poolteist aastat. Siis avasid Eesti Pimedate Ühingu helistuudio
töötajad Tondil trükikoja.
Meenub telefonikõne ühele Haridusministeeriumi ametnikule. Rääkisin
talle, et Tartus on nägemishäiretega laste kool, kus õpivad
ka lapsed, kes tavalist kirja lugeda ei näe ja vajavad seepärast
punktkirjas õpikuid. Ütlesin, et taastasime punktkirja trükikoja
ja teeme Tartu koolile punktkirjas õpikuid. Vaja oleks lahendada,
kuidas töö eest tasutakse. Ametnik ütles, et ta teab Tartu
erikooli ja pimedaid lapsi. Edasi meie jutt aga ei sujunud.
Mõni aasta hiljem tunnistas ametnik, et polnud tõesti mõistnud,
mida ma soovin: ta polnud varem mõelnud sellest, milliste raamatute
järgi pimedad lapsed õpivad. Sõrmedega loetavast punktkirjast
ta ei teadnudki.
Miskipärast õpetati kaheksakümnendatel aastatel punktkirja
vähe. Üha laiemalt levisid helikassettidele salvestatud raamatud,
mille kuulamine ei nõua punktkirjaoskust. Mahukaid raamatuid on helikassettidele
salvestada hõlpsam. Õpikuid ning süvenemist ja mõtisklemist
nõudvaid raamatuid on aga parem lugeda punktkirjas. Sõnastikud
ja teatmeteosed peaksid olema samuti punktkirjas. Üheksakümnendate
algusest on paljudele pimedatele lastele punktkiri selgeks õpetatud.
See võimaldas neil kooli minna. Praeguseks on need lapsed juba keskastmesse
jõudnud. Trükikoja taastamisest saadik on neile valmistatud
63 nimetust punktkirjas õpikuid ja töövihikuid. Õpikute
eest tasub Haridusministeerium.
Praegu valmistatakse punktkirjas nii õpikuid kui ka ilukirjandust.
Mullu valminutest võiks nimetada järgmisi teoseid: Arthur Bloch,
Murphy seaduste täielik kogu; Dale Carnegie, Kuidas
võita sõpru ja mõjutada inimesi; Juhan Viiding,
Tänan ja palun ning raamat Meie Lennart.
Kümne aasta eest valmis vaid mõni punktkirjas raamat aastas.
Murrangu tõi Eesti Pimedate Liidu ja Soome Nägemispuudeliste
Keskliidu PHARE LIEN koostööprojekt. Selle raames osteti kolm
aastat tagasi punktkirja trükikojale kaasaegsed seadmed ja koolitati
töötajad. Nüüd sisestatakse tavakirjas tekst arvutisse,
parandatakse vead ning seatakse tekst punktkirjas trükkimiseks sobivasse
vormi. Seejärel trükitakse lehed punktkirjas ning köidetakse
raamatuks. Punktkirjamonitor ja kõnesüntesaatorid võimaldavad
arvuti ning punktkirja printeriga töötada ka pimedal inimesel.
Uue tehnoloogia abiga suurenes punktkirjas raamatute toodang üle nelja
korra.
Informatsiooni võrdne kättesaadavus igaühele on üks
demokraatliku ühiskonna põhimõtteid. Informatsioon peaks
olema võrdselt kättesaadav nii inimesele, kes näeb lugeda,
kui ka sellele, kes lugeda ei näe. Tegelikult nii see päriselt
pole: pimedateni jõuab veel väike osa kirjandusest. Tulenevalt
informatsioonile võrdse juurdepääsu põhimõttest
on punktkirjas raamatute, ehkki need on tavalistest tunduvalt kallimad,
valmistamine igati põhjendatud. Ega punktkirjas raamatuid koduriiulitel
hoitagi. Nende tiraa on 36 eksemplari ja neid tehakse vaid
laenutamiseks. Pimedad peaksid punktkirjas raamatuid saama laenata samal
põhimõttel, nagu saavad nägijad raamatukogust tavalisi
raamatuid.
Alates 1994. aastast võttis suurema osa punkt- ja helikirjas raamatute
valmistamise kuludest enda kanda Sotsiaalministeerium. Paraku ei ole rahastamisel
päris õiget lahendust leitud. Nii tuli Eesti Pimedate Liidu
Teabe- ja Koolituskeskusel, kes punkt- ja helikirjas raamatuid valmistab
ning laenutab, töötada mulluse aasta esimesed viis kuud teadmatuses,
kas selle töö eest ka tasutakse.
Tänavu rahastatakse punkt- ja helikirjas raamatute valmistamist ning
laenutamist sotsiaalministri määruse Tehniliste abivahendite
taotlemise ja soodustingimustel eraldamise kord alusel. Vastavalt
määrusele on punktkirjas raamatud ja heliraamatud (kõneraamatud)
nägemisabivahendid. Määruse järgi eraldatakse abivahendite
raha maakondadele, kes neid müüvate või laenutavate firmadega
lepingud sõlmivad. Kaasneb ka küllaltki keerukas arvestussüsteem,
mis ilmselt sobib ratastoolide, mitte aga punkt- ja helikirjas raamatute
laenutamisel. Laenaja peaks maksma ka laenutustasu, mida me siiski võtnud
pole.
Tegelikkus näitab, et maakonnad on tänavu valmis punkt- ja helikirjas
raamatute kohta lepinguid sõlmima märksa väiksema summa
eest kui mullu. Selle tagajärjel väheneksid niigi väikesed
tiraaid ja kallineksid nii punkt- kui ka helikirjas raamatud. See
seab ohtu nende valmistamise ning laenutamise üldse. Nagu näitavad
välisriikide kogemused, ei ole selliste raamatute puhul abivahendite
rahastamise põhimõte võimalik.
Oleme probleemist rääkinud ka sotsiaalminister Eiki Nestorile.
Loodame, et ministeeriumis otsitakse lahendust, kaasata püütakse
ka Kultuuriministeeriumi. Loodame väga, et lahendus leitakse ning punkt-
ja helikirjas raamatud jõuavad kõigi vajajateni.
PRIIT KASEPALU,
Eesti Pimedate Liidu
Teabe- ja Koolituskeskuse juhataja