Eduard Vääri arvab:

Arvan, et on viimane aeg kõnelda eesti keelest ja meelest.
On viimane aeg kõnelda seepärast, et väikerahvaste ja nende keelte kokkusulatamise brenevlik poliitika on euroideoloogia näol alles nüüd teostumas. Mitmed doktorikraadiga lingvistid on esitanud oma arvamuse eesti keele sulatamisest europajas. Martin Ehala ennustab eesti-inglise segakõnekeele tekkimist, Mati Hint viitab soome-eesti ühise keele kujunemise võimalusele, Ago Künnap aga kui suurrahvaste ideoloog on märganud, et väikerahvaste psüühikas on tekkimas uue trendina oma keelest vabatahtlik ning valutu loobumine. Meie ajalehe lugejad võivad tõsimeeli mõtiskleda, missuguseid hähmusi eesti keele tuleviku kohta ülikoolides noortele õpetatakse. Eelesitatud visioonidesse ei mahu siinse kirjutise pealkiri eesti keelest ja meelest.
Õnneks on suur osa eestlasi hoopis seisukohal, et eesti keelt ja meelt tuleb kaitsta ning hoida. 21. jaanuaril esitles Tartus Postimehe toimetuses oma väikest õpi- ja lustiraamatut “Pipart keele peale” eluaegne eesti keele ja meele eest võitleja Helju Vals. Tema 226-leheküljeline teos sisaldab keelekriitilisi kirjutisi, mis praeguse keelelise lodevuse ajal on päevakajalisemad kui varem. H. Valsi raamat peaks hoiatavana olema kõikides toimetustes, reklaamibüroodes, ametiasutustes, koolides, kõrgkoolides, teadusasutustes, valitsuses ja Riigikogus. Kui H. Valsi teosega oleksid saanud õpetust “Eesti keele sõnaraamatu” koostajad, poleks nad esitanud rahvale naermiseks selliseid vormivärdjaid nagu pensjon ja muusjum. Eesti keele ja meele kaitsmist ning oma rahvuse ja selle kultuuri alalhoidmist innustab nüüd ja edaspidi Eesti Keele Kaitse Ühing. Emakeelepäeva ürituste raames korraldavad Vanemuise Selts ja Eesti Keele Kaitse Ühing eesti keele ja kultuuri päeva TÜ Raamatukogu konverentsisaalis 11. märtsil kell 11.
Pole saladus, et eesti keelt, meelt ja kultuuri on minetamas ühiskonna kõrgem ning rikkam kiht, eeskätt aga noored. Rahavõimu huvides tegutsevad eratelekanalid ja -raadiojaamad (osaliselt ka riiklikud), võõrastes kätes olev ajakirjandus viljelevad inglise keeles või inglise keelest tõlgitud vägivalda, narkomaaniat, kõlblusetust ning sisutut ajaviidet. Nimetatu töötabki pidevalt eesti keele ja meele hävitamiseks.
Eesti meele lahjenemise kõrval on muidki hoiatavaid märke noorsoo hulgas. Hiljuti said Eesti Päevalehe (22. jaan.) vahendusel teatavaks uurimistulemused Põhjamaade ja Baltikumi noorte meeste suguvõimest. Kui 90 % eesti meeste sperma oli viljakam kui taanlastel ja norralastel, siis iga kümnes eesti mees oli väheviljakas, põdes mingit haigust või oli sugulise puudega. Igast riigist valiti katseteks kolmsada 18—20-aastast noormeest. Et aga Eestis on suhteliselt palju sõjaväest kõrvalehoidvaid või väljaostetavaid poolmehi ja muidu kehaliselt ning vaimselt heidikuid, siis on väheviljakate osakaal tublisti suurem. Kui meil kirjutatakse ja räägitakse abielulahutustest, heit- ja juhuperedest, siis välditakse enamasti tegelike põhjuste nimetamist. Kui oleksid olemas andmed ka viljatute naiste kohta, saaksid selgeks vähene sündimus ja abielude lühisus. Normaalseks ei saa ju pidada lastetut abielu, seda võiks nimetada lihtsalt kaksikkoosluseks nagu juhu- v. heitkooselu. On tähelepanuväärne, et riigi- ja ühiskonnaelu tegelased varjavad meeleheitlikult oma varasemat kuuluvust kommunistlikku parteisse ja lastetust või ühelapselisust. Iseloomulikumad näited on rahvastiku uurija ning kaugeleulatuvate prognooside tegija Kalev Katus ja eurofänn Tunne Kelam.
Eesti keel ja meel ning sündimata lapsed on seega eeskätt noorte probleem, nagu ta oli enne okupatsioone. 1930. aastatel hoidsid rahva säilimisega seotud teemasid üleval haritlased: kirjanikud, teadlased, üliõpilased, õpetajad, kes olid võimuga opositsioonis. Eriti tuntuks sai üliõpilasselts Veljesto, mis kandis nii rahvuslikke kui ka tervislikke ideid. Miks pole tänapäeva Veljestost ega teistest seltsidest midagi kuulda? Või on nad erakonnastunud ja muutunud poliitikute mängukannideks? Rahvuslikku meelsust kandsid ka H. Treffneri, Gustav Adolfi jt. tugevate traditsioonidega gümnaasiumide õpilased.
Teema juurde tagasi tulles jääb üle loota tõeliselt demokraatlikule ja iseseisvalt mõtlevale haritlaskonnale, keda peaksid vormima koolid ja kõrgkoolid. Kriitikata riigitruudus ja palukeste ootamine võimult ei saa olla mõtleva indiviidi ülim eesmärk. Eesti keelt ja meelt tuleb kaitsta ka ebapopulaarses euroudus, kui tahame eestlasteks jääda.
Arvan, et välismaise humanitaarabi aeg on möödas. On aeg selg sirgeks ajada nii kodus, koolis kui ka tööl, täita oma kohustusi, kuid nõuda õigusi oma maal, mida küll haige võim püüab maha sahkerdada.
Eesti keel ja meel on meid ennegi aidanud.