Nii nagu me kõik. Ja kõigil meil on ta see üks ja ainumas... Ei enamat. Anna Haava on kunagi kirja pannud imetlusväärse ilu ja mõttega sõnad — “ME EI TAHA OLLA, EI OLE VAIKIV UNUNEV LEHEKÜLG AEGADE RAAMATUS...” Seda ütlust tuletatakse meelde meie riigi tähtpäevadel, kui kaamerad surisevad ja kikitet mehed Eesti rahvale head soovivad. Igapäevaelu läheb aga oma teed...
Hiljuti tuli see kõik meelde ja kirkamalt kui muidu Raplamaal, Pahklas, CAMPHILLI KÜLAS, 35 km pealinnast...

Rühm maju kesk lumist loodust. Alla kümne. Majade vahelt tuleb üks naisterahvas, Katarina Seeherr. Temaga ongi vaja põhijutud ajada. Neljakümnendates aastates, juba halliseguse tumeda peaga, õbluke ja malbe jutuga saksa päritolu daam, kel eesti keel korrektselt suus. Tema on siin Pahkla Camphilli külas see kõige teadjam. Juht. Õigem oleks öelda — vaimne ema. Tema teab kõiki ja kõik teavad teda. Teda suisa jumaldatakse siin. K. Seeherr on kristlusega tihedalt seotud ja tema kaudu ka terve Pahkla Camphilli küla.
Camphilli liikumise eesmärk on rajada kogukondi, kus erivajadustega inimesed saavad elada, õppida ja töötada üheskoos teistega sotsiaalselt tervetes, vastastikusel lugupidamisel põhinevates suhetes. Camphill on inspireeritud Rudolf Steineri kristlikest ideaalidest ja põhineb iga inimese vaimse ainukordsuse tunnustamisel, olenemata tema puudest, usust, rahvusest või rassist. Tegemist on üleilmse heatahtesüsteemiga.
Selliste külade loomine sai alguse aastal 1939 Šotimaal Karl Königi (1902—1966) juhtimisel. Praegu on maailmas sadakond küla. Pahkla Camphilli küla rajati 1992. aastal vaimupuudega noorte elu korraldamiseks.
Neljas elumajas, mis üksteisest parajal kaugusel, elab 35 vähese vaimupuudega noort inimest. Majadel on ka nimed: Helle maja, Tobiase maja, Comeniuse maja, Männi maja. Veel on uus laut, kus lehmad (10), mullikad (12), lambad (3) ja must kass (1). See viimane tunneb end ülemusena. Tegelikult juhivad seda majapidamist kaks tublit naist, Katarina Seeherr ja Tiia Espe (tel. 8 248 97 231). Tallinnas esindab Pahkla Camphilli Ester Lepik, Eesti Camphilli-küla Fondi juhatuse esimees (tel. 525 089).
Pahklas kutsutakse sealset nelja elumaja peremajadeks.Igas on 7—10 inimest. Igaüks aitab vastavalt oma võimetele kaasa koduse õhkkonna loomisele ja seda kodutunnet on märgata. Kuigi kusagil on päriskodud ja vanemad, kes siin külas käivad.
Päevarütmi annavad elule ühised hommiku- ja õhtumõtisklused piibli toel, söögiajad, omavahel jagatavad majapidamistööd.
Päristööd tehakse ka. Pahkla-mail tundus, et töösse suhtutakse austusega ja et see kaunistab inimest. Võib-olla seepärast, et seal ei rabata raha eest. Seal tehakse tööd töö pärast.
Pahklas on ka oma küünlatuba, tsehhiks on seda raske nimetada. Vahest ehk värkstuba. Küünlaid tehakse mesilasvahast käsitsi ja ikka rõõmuga... Kokku kaheksateist erinevat suurust ja varianti. Üks armsam kui teine. Nende müügist saadav raha kulub elamiseks.
Majapidamine Pahkla Camphilli külas käib loodusesõbralikkuse põhimõttel. Keerulisemalt öeldes: biodünaamiliselt. Seda põldudel, heinamaal, laudas, küünlatöökojas...
Nii nad elavadki oma elu. Ja tunnevad rõõmu! Annaks jumal kõigile seda! Imeliselt hea tundega lahkusin Pahklast.
LEMBIT SIBUL