Eerik Teder
Hiljuti käisid Tallinna Bibliofiilide Klubis külas Helga ja
Enn Nõu, nimekad prosaistid, kes 1944. aastal lastena koos vanematega
Eestist lahkusid ja jätkavad praegu Rootsis elades intensiivset loomingulist
tegevust. Mõlemal on olulisi teeneid eesti kirjanduse sisulisel
ja vormilisel uuendamisel ja kaasaja teravate probleemide käsitlemisel.
Helga Nõu astus kirjandusse 1965. aastal tollases väliseesti
proosas poleemikat tekitanud romaaniga Kass sööb rohtu,
järgnesid Tiiger, tiiger, Paha poiss jt. romaanid,
vaimukad novellikogud ja südamlikud lasteraamatud. Ta oskab süüvida
tegelaste tunde- ja mõttemaailma, käsitleb avameelselt lembeelu,
pagulaste erinevate põlvkondade omavahelisi suhteid ja identsuskriisi.
Enn Nõu toimetas pärast sõda Upsalas koolis käies
õpilasajakirja Eesti Noorus ja avaldas hiljem ajakirjanduses novelle
ning luuletusi, kuid esimese raamatuni jõudis ta Helgast hiljem
1968. aastal. Esimene teos oli poliitiline ulmeromaan Pidulik marss,
mis kujutab, kuidas Kolmandas maailmasõjas Rootsi sõdurid
vabastavad Eesti ja eksiilvalitsus naaseb kodumaale, pingeid valitsuses
ja rahva hulgas. Teos ärritas okupatsioonivõime kodumaal ja
autor ei saanud hulk aastaid viisat Eestisse sõitmiseks. Teravad
poliitilised ja ühiskondlikud probleemid on omased Enn Nõu teistelegi
romaanidele, näiteks Nelikümmend viis ja Koeratapja.
Mõlema kirjaniku varasemaid ja ka uhiuusi teoseid on üheksakümnendatel
aastatel ilmunud kodumaal ja neid loetakse raamatukogude andmeil innukalt.
Bibliofiilide Klubis olid ka külaliste ammused sõbrad USA-st
kultuuriajakirja Mana kauaaegne toimetaja Hellar Grabbi ja ajakirja
kolleegiumi liige, keemikust emeriitprofessor Lauri Vaska. Muide, Enn Nõu
kuulus aastail 19651992 Mana kolleegiumi. Helga ja Enn Nõu
rääkisid oma teest kirjandusse, loomingulistest probleemidest.
H.: Nooruses avaldasin ajalehe Stockholms-Tidningen Eestlastele noortenurgas
väiksemaid proosapalu, aga tegelikult pani mind kirjutama Enn. Muidu
minust poleks tõenäoliselt kirjanikku saanudki.
E.: Õigemini Ivar Grünthal, kelle palvel sa kirjutasid Mana
jaoks lühijutud Kell kaheksa, Süüdi
ja muudki.
H.: Olin kooliõpetaja. Kui meil oli kaks last, jäin koju. Koduperenaisena
ei jõudnud ma piimapoest palju kaugemale. Siis ütles Enn, tee
midagi korralikku, kirjuta romaan. Ma arvan, et kui poleks olnud tema taganttõukamist,
poleks ma tõenäoliselt kirjutama hakanud. Nii hakkasingi õhtuti,
kui lapsed olid magama pandud, paberile panema oma esimest pikemat tööd.
Kui Kass sööb rohtu valmis sai, määras Eesti
Komitee mulle ootamatult auhinna, mille eest ostsin nõudepesumasina.
Eelkõige oli auhind ikkagi tunnustus, mis andis julgust edasi tegutseda.
Esikromaan tekitas lamenti, nooremad leidsid, et ometi on keegi, kes kirjutab
tänapäevast ja noorte probleemidest, vanemad olid konservatiivsemad
ja olid muidugi romaani vastu. Mina kirjutasin avameelselt armuelust, sellepärast
tuligi vaidlus. Üks eakam lugeja kirjutas Kangrole ja ähvardas,
et paneb raamatu paku peale ja lööb kirvega tükkideks.
E.: See oli ka läbimurre Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastamispoliitikas.
Avameelsus sai Kassiga alguse.
H.: Kirjanikust kirjastaja Bernard Kangro nõudis algul ümbertegemist,
mina aga keeldusin. Siis tõmbas ta ise lõike maha. Enn võrdles
kodus poognaid käsikirjaga ja pani need osad tagasi. Siis Kangro helistas
ja palus luba paariks kärpeks, et mitte ärritada suuremat osa
lugejaist. Nii jäigi raamatust umbes kaks lehekülge välja,
mis pidid olema seksuaalerootilised.
E.: Käsikirja originaal on praegu Eesti Kirjandusmuuseumis, seal võib
igaüks võrrelda. Tänapäeval on mahatõmmatud
kohad juba tavalised isegi noorsookirjanduses.
Ma ise üritasin avameelseid ja uuenduslikke novelle kirjutada, aga
ma ei kasutanud inetuid või roppe sõnu nagu praegu Eestis
moes. Lugesin mõned 1965. aastal Stockholmi Eesti Majas ette, esialgu
oli avaldamisega probleeme. Eesti proosas hakati alles hiljuti paljudest
asjadest umbes nii arutama, nagu me Helgaga kirjutasime Rootsis juba kolmkümmend
aastat tagasi. Muide, Hellar Grabbi toetas meid ja trükkis novelle
Manas, mis oli uuenduslikum kui Tulimuld.
Eestis käisin esmakordselt 1967. aastal, olin siin vaid kaks ja pool
päeva. Nähtu andiski tõuke tagasitulekuraamatu kirjutamiseks,
samast visiidist kirjutas ka Helga romaanis Tiiger, tiiger.
Minu Pidulik marss tekitas probleeme ja isegi debati eakamate
pagulaste hulgas, hakati otsima prototüüpe, kuigi ma püüdsin
vältida konkreetsete isikute kujutamist. Isegi minu isa ei olnud rahul.
Eriti vihased olid võimumehed okupeeritud Eestis. Ühes ajalehe
Kodumaa ainult välismaalastele mõeldud lisas Fakte ja Kommentaare,
mida pole isegi kõigis Tallinna suuremates raamatukogudes, oli minu
raamatu mahategemisele pühendatud neli lehekülge. Seal isegi küsiti,
miks mind pole Rootsis kohtu alla antud kui sõjaõhutajat.
Kui nähti, et ähvardused ei mõju, siis muudeti taktikat.
Novellikogu Vastuvett ilmumisele järgnes täielik vaikus.
H.: Enn nägi oma romaanides tagasitulekut ja vabadusvõitlust.
Mina pooldasin loomulikult ka vabadusvõitlust, aga ma kirjutasin
rohkem südamest ja sellest, mida nägin, peamiselt oma põlvkonna
probleemidest.
E.: Helga on minust kirjanduslikum ja ka parem stilist, sellepärast
me ei sobigi samade kaante vahele. Tahan rõhutada, et Helga loomingu
üks omapära on armastus loomade vastu ja nende kujutamine. Loomadega
on tal seotud isegi pealkirjad, näiteks Kass sööb rohtu,
Tiiger, tiiger, Inimvaresed, Hundi silmas.
H.: Jah, ma armastan tõesti loomi. Mõnikord saab loomade abil
piltlikumalt kujutada ka inimesi. See võib anda tugevama elamuse.
Nagu hunt viimases romaanis Hundi silmas. Hunt on ju karjaloom,
ta peab elama oma karjas. Kui üksinda jääb, otsib karja,
muidu hukkub. Mõnikord on ainet ja pealkirja aidanud leida juhus.
Sõitsin autoga. Nägin eemalt vareseid millegagi tegelemas. Lähemale
jõudes märkasin, et kõik nokkisid ühte lindu. See
viiski mõttele, et varesed tegutsevad nagu inimesed, tugevad nokivad
nõrku. Nii leidsingi enda arvates sobiva pealkirja Inimvaresed.
E.: Mul on vaid koer Koeratapjas, aga see on nagu sümboolse
tagapõhjaga kuidas sa hävitad oma kõige truuma
sõbra.
Kirjanduses on oluline tõe ja vale küsimus. Mind on alati huvitanud
selle sajandi küsimused Eestis, sealhulgas Otto Tiefi valitsusega seotud
probleemid, olen viimastest kirjutanud Koeratapjas. Põhjalikumalt
on Tiefi valitsuse ajajärku kujutanud Jaan Kross oma Paigallennus.
Aga ma tahan teha ühe kriitilise märkuse. Kui romaanis esineb
tegelane oma õige nimega, siis peab kõik faktidel rajanema.
Näiteks Kross laseb kohtuminister Johannes Klesmentil osa võtta
Tiefi valitsuse koosolekust, aga ta ei saanud seda teha, sest põgenes
juba koos Uluotsaga Rootsi.
Kui kirjanikul on kindlad prototüübid, aga ta kasutab varjunimesid,
siis pole põhjust millegi üle nuriseda, autor võib appi
võtta fantaasia. Näiteks Krossil on Mesmeri ringis
prototüüpideks Ilmar Mikiver, Tiiu Oinas, Aleksander Oinas ja
teisi tuntud tegelasi.
Minul endal juhtus niisugune lugu. Vaatasin kinos vaimustusega filmi Doktor
ivago ja rääkisin sellest Helga isale. Ta kuulas huviga
ja lisas, et ta elas ja töötas 1910. aastast revolutsioonini Siberis
nendes kohtades. Ta jutustas mulle põhjalikumalt ja isegi kirjanduslike
detailidega oma käekäigust Orenburgi oblastis. Kasutasin seda
materjali oma romaanis Lõigatud tiibadega, lisasin sinna
ka Upsalas elanud kolonelleitnandi Karl Abeli mälestusi Kaug-Idast
ja ka oma fantaasiat, näiteks peategelase seikluse tatari tüdrukuga.
Kui Helga isa oli käsikirja läbi lugenud, lausus ta, et kõik
nii küll ei olnud, ja nõudis, et ma ei avaldaks romaani. Ta
kartis, et teda tuntakse ära. Hiljem, kui ma teda ravisin, leebus taat
ja lubas teha käsikirjaga mida tahes. Kui raamat ilmus, ei tundnud
keegi sealt ära Helga isa. Küll aga laususid tunnustavaid sõnu
Siberi elu tõetruu kujutamise eest mõned sealt tagasi tulnud
küüditatud. Hiljuti küsis minult Tartus Jaan Isotamm, kuidas
ma tean tema kooliteed Vaimastveres ja oskan seda nii täpselt kujutada.
Aga see oli ju ka Helga kunstihuvilise isa koolitee, kes oskas sellest nii
maaliliselt rääkida.
Läheme tagasi Helga loomingu juurde. Ta on kooliõpetaja ja tal
on ka kooliõpetajaid tegelaste hulgas.
H.: See on loomulik. Kirjanikul on kergem võtta tegelased niisugusest
ringist, mida ta tunneb. Siis saab ka lokaalkoloriiti paremini edasi anda.
E.: Helga on ka lastekirjanik. Siín laual on tema Uue lugemiku
teine osa. Varem kasutati Rootsi eesti koolides Herman Rajamaa aabitsat
ja lugemikke, aga tema pani need kokku teiste kirjanike luuletustest ja
juttudest. Helga kirjutas oma lugemikud ise ja saavutas parema tulemuse.
(Järgneb.)