Helga ja Enn Nõu Tallinnas

 

Eerik Teder

 

Hiljuti käisid Tallinna Bibliofiilide Klubis külas Helga ja Enn Nõu, nimekad prosaistid, kes 1944. aastal lastena koos vanematega Eestist lahkusid ja jätkavad praegu Rootsis elades intensiivset loomingulist tegevust. Mõlemal on olulisi teeneid eesti kirjanduse sisulisel ja vormilisel uuendamisel ja kaasaja teravate probleemide käsitlemisel. Helga Nõu astus kirjandusse 1965. aastal tollases väliseesti proosas poleemikat tekitanud romaaniga “Kass sööb rohtu”, järgnesid “Tiiger, tiiger”, “Paha poiss” jt. romaanid, vaimukad novellikogud ja südamlikud lasteraamatud. Ta oskab süüvida tegelaste tunde- ja mõttemaailma, käsitleb avameelselt lembeelu, pagulaste erinevate põlvkondade omavahelisi suhteid ja identsuskriisi. Enn Nõu toimetas pärast sõda Upsalas koolis käies õpilasajakirja Eesti Noorus ja avaldas hiljem ajakirjanduses novelle ning luuletusi, kuid esimese raamatuni jõudis ta Helgast hiljem — 1968. aastal. Esimene teos oli poliitiline ulmeromaan “Pidulik marss”, mis kujutab, kuidas Kolmandas maailmasõjas Rootsi sõdurid vabastavad Eesti ja eksiilvalitsus naaseb kodumaale, pingeid valitsuses ja rahva hulgas. Teos ärritas okupatsioonivõime kodumaal ja autor ei saanud hulk aastaid viisat Eestisse sõitmiseks. Teravad poliitilised ja ühiskondlikud probleemid on omased Enn Nõu teistelegi romaanidele, näiteks “Nelikümmend viis” ja “Koeratapja”. Mõlema kirjaniku varasemaid ja ka uhiuusi teoseid on üheksakümnendatel aastatel ilmunud kodumaal ja neid loetakse raamatukogude andmeil innukalt.
Bibliofiilide Klubis olid ka külaliste ammused sõbrad USA-st — kultuuriajakirja Mana kauaaegne toimetaja Hellar Grabbi ja ajakirja kolleegiumi liige, keemikust emeriitprofessor Lauri Vaska. Muide, Enn Nõu kuulus aastail 1965—1992 Mana kolleegiumi. Helga ja Enn Nõu rääkisid oma teest kirjandusse, loomingulistest probleemidest.
H.: Nooruses avaldasin ajalehe Stockholms-Tidningen Eestlastele noortenurgas väiksemaid proosapalu, aga tegelikult pani mind kirjutama Enn. Muidu minust poleks tõenäoliselt kirjanikku saanudki.
E.: Õigemini Ivar Grünthal, kelle palvel sa kirjutasid Mana jaoks lühijutud “Kell kaheksa”, “Süüdi” ja muudki.
H.: Olin kooliõpetaja. Kui meil oli kaks last, jäin koju. Koduperenaisena ei jõudnud ma piimapoest palju kaugemale. Siis ütles Enn, tee midagi korralikku, kirjuta romaan. Ma arvan, et kui poleks olnud tema taganttõukamist, poleks ma tõenäoliselt kirjutama hakanud. Nii hakkasingi õhtuti, kui lapsed olid magama pandud, paberile panema oma esimest pikemat tööd.
Kui “Kass sööb rohtu” valmis sai, määras Eesti Komitee mulle ootamatult auhinna, mille eest ostsin nõudepesumasina. Eelkõige oli auhind ikkagi tunnustus, mis andis julgust edasi tegutseda. Esikromaan tekitas lamenti, nooremad leidsid, et ometi on keegi, kes kirjutab tänapäevast ja noorte probleemidest, vanemad olid konservatiivsemad ja olid muidugi romaani vastu. Mina kirjutasin avameelselt armuelust, sellepärast tuligi vaidlus. Üks eakam lugeja kirjutas Kangrole ja ähvardas, et paneb raamatu paku peale ja lööb kirvega tükkideks.
E.: See oli ka läbimurre Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastamispoliitikas. Avameelsus sai “Kassiga” alguse.
H.: Kirjanikust kirjastaja Bernard Kangro nõudis algul ümbertegemist, mina aga keeldusin. Siis tõmbas ta ise lõike maha. Enn võrdles kodus poognaid käsikirjaga ja pani need osad tagasi. Siis Kangro helistas ja palus luba paariks kärpeks, et mitte ärritada suuremat osa lugejaist. Nii jäigi raamatust umbes kaks lehekülge välja, mis pidid olema seksuaalerootilised.
E.: Käsikirja originaal on praegu Eesti Kirjandusmuuseumis, seal võib igaüks võrrelda. Tänapäeval on mahatõmmatud kohad juba tavalised isegi noorsookirjanduses.
Ma ise üritasin avameelseid ja uuenduslikke novelle kirjutada, aga ma ei kasutanud inetuid või roppe sõnu nagu praegu Eestis moes. Lugesin mõned 1965. aastal Stockholmi Eesti Majas ette, esialgu oli avaldamisega probleeme. Eesti proosas hakati alles hiljuti paljudest asjadest umbes nii arutama, nagu me Helgaga kirjutasime Rootsis juba kolmkümmend aastat tagasi. Muide, Hellar Grabbi toetas meid ja trükkis novelle Manas, mis oli uuenduslikum kui Tulimuld.
Eestis käisin esmakordselt 1967. aastal, olin siin vaid kaks ja pool päeva. Nähtu andiski tõuke tagasitulekuraamatu kirjutamiseks, samast visiidist kirjutas ka Helga romaanis “Tiiger, tiiger”. Minu “Pidulik marss” tekitas probleeme ja isegi debati eakamate pagulaste hulgas, hakati otsima prototüüpe, kuigi ma püüdsin vältida konkreetsete isikute kujutamist. Isegi minu isa ei olnud rahul. Eriti vihased olid võimumehed okupeeritud Eestis. Ühes ajalehe Kodumaa ainult välismaalastele mõeldud lisas Fakte ja Kommentaare, mida pole isegi kõigis Tallinna suuremates raamatukogudes, oli minu raamatu mahategemisele pühendatud neli lehekülge. Seal isegi küsiti, miks mind pole Rootsis kohtu alla antud kui sõjaõhutajat. Kui nähti, et ähvardused ei mõju, siis muudeti taktikat. Novellikogu “Vastuvett” ilmumisele järgnes täielik vaikus.
H.: Enn nägi oma romaanides tagasitulekut ja vabadusvõitlust. Mina pooldasin loomulikult ka vabadusvõitlust, aga ma kirjutasin rohkem südamest ja sellest, mida nägin, peamiselt oma põlvkonna probleemidest.
E.: Helga on minust kirjanduslikum ja ka parem stilist, sellepärast me ei sobigi samade kaante vahele. Tahan rõhutada, et Helga loomingu üks omapära on armastus loomade vastu ja nende kujutamine. Loomadega on tal seotud isegi pealkirjad, näiteks “Kass sööb rohtu”, “Tiiger, tiiger”, “Inimvaresed”, “Hundi silmas”.
H.: Jah, ma armastan tõesti loomi. Mõnikord saab loomade abil piltlikumalt kujutada ka inimesi. See võib anda tugevama elamuse. Nagu hunt viimases romaanis “Hundi silmas”. Hunt on ju karjaloom, ta peab elama oma karjas. Kui üksinda jääb, otsib karja, muidu hukkub. Mõnikord on ainet ja pealkirja aidanud leida juhus. Sõitsin autoga. Nägin eemalt vareseid millegagi tegelemas. Lähemale jõudes märkasin, et kõik nokkisid ühte lindu. See viiski mõttele, et varesed tegutsevad nagu inimesed, tugevad nokivad nõrku. Nii leidsingi enda arvates sobiva pealkirja “Inimvaresed”.
E.: Mul on vaid koer “Koeratapjas”, aga see on nagu sümboolse tagapõhjaga — kuidas sa hävitad oma kõige truuma sõbra.
Kirjanduses on oluline tõe ja vale küsimus. Mind on alati huvitanud selle sajandi küsimused Eestis, sealhulgas Otto Tiefi valitsusega seotud probleemid, olen viimastest kirjutanud “Koeratapjas”. Põhjalikumalt on Tiefi valitsuse ajajärku kujutanud Jaan Kross oma “Paigallennus”. Aga ma tahan teha ühe kriitilise märkuse. Kui romaanis esineb tegelane oma õige nimega, siis peab kõik faktidel rajanema. Näiteks Kross laseb kohtuminister Johannes Klesmentil osa võtta Tiefi valitsuse koosolekust, aga ta ei saanud seda teha, sest põgenes juba koos Uluotsaga Rootsi.
Kui kirjanikul on kindlad prototüübid, aga ta kasutab varjunimesid, siis pole põhjust millegi üle nuriseda, autor võib appi võtta fantaasia. Näiteks Krossil on “Mesmeri ringis” prototüüpideks Ilmar Mikiver, Tiiu Oinas, Aleksander Oinas ja teisi tuntud tegelasi.
Minul endal juhtus niisugune lugu. Vaatasin kinos vaimustusega filmi “Doktor ivago” ja rääkisin sellest Helga isale. Ta kuulas huviga ja lisas, et ta elas ja töötas 1910. aastast revolutsioonini Siberis nendes kohtades. Ta jutustas mulle põhjalikumalt ja isegi kirjanduslike detailidega oma käekäigust Orenburgi oblastis. Kasutasin seda materjali oma romaanis “Lõigatud tiibadega”, lisasin sinna ka Upsalas elanud kolonelleitnandi Karl Abeli mälestusi Kaug-Idast ja ka oma fantaasiat, näiteks peategelase seikluse tatari tüdrukuga. Kui Helga isa oli käsikirja läbi lugenud, lausus ta, et kõik nii küll ei olnud, ja nõudis, et ma ei avaldaks romaani. Ta kartis, et teda tuntakse ära. Hiljem, kui ma teda ravisin, leebus taat ja lubas teha käsikirjaga mida tahes. Kui raamat ilmus, ei tundnud keegi sealt ära Helga isa. Küll aga laususid tunnustavaid sõnu Siberi elu tõetruu kujutamise eest mõned sealt tagasi tulnud küüditatud. Hiljuti küsis minult Tartus Jaan Isotamm, kuidas ma tean tema kooliteed Vaimastveres ja oskan seda nii täpselt kujutada. Aga see oli ju ka Helga kunstihuvilise isa koolitee, kes oskas sellest nii maaliliselt rääkida.
Läheme tagasi Helga loomingu juurde. Ta on kooliõpetaja ja tal on ka kooliõpetajaid tegelaste hulgas.
H.: See on loomulik. Kirjanikul on kergem võtta tegelased niisugusest ringist, mida ta tunneb. Siis saab ka lokaalkoloriiti paremini edasi anda.
E.: Helga on ka lastekirjanik. Siín laual on tema “Uue lugemiku” teine osa. Varem kasutati Rootsi eesti koolides Herman Rajamaa aabitsat ja lugemikke, aga tema pani need kokku teiste kirjanike luuletustest ja juttudest. Helga kirjutas oma lugemikud ise ja saavutas parema tulemuse.

(Järgneb.)