“Tuttavaid on palju, kedagi ei tunne,” lausus kord üks
luuletaja. Teinekord märkame imestusega, et isegi need, keda me arvame
hästi tundvat, kas või aastatepikku, ilmutavad endas külge,
mille olemasolust meil aimugi polnud. Tuttavaid on palju, aga kui paljude
kohta me julgeme ütelda, et me neid tõesti tunneme? Et me oskaksime
ütelda, kuidas nad ühes või teises olukorras käituksid,
mida ütleksid ja kuidas ennast väljendaksid?
Vahel meilt küsitakse, kes on meie eeskujud. Kes on meid meie arengus
ja tegevuses kõige rohkem mõjutanud? Kellelt me oleme midagi
erilist ja meeldejäävat õppinud?
Et maailmas tundub olevat virisejaid ja hädaldajaid küllaltki
palju, olen ikka lugu pidanud hakkajatest inimestest, kes on raskuste kiuste
täis optimismi ja tegevuslusti. Mõni tegutseb edasi siis, kui
teised on juba ammu käega löönud ja alla andnud. Seejuures
on tal raske leida abilist endast poole nooremate hulgast.
Tubliduse eeskuju
Alvine Pärna nimetasin aastaid naljatledes oma lemmikpensionäriks.
Aga praegu on temast vaid kaunis mälestus. Piiblis nendib laulik, et
meie elupäevi on 70 aastat, ja kui keegi on tugev, 80 aastat, ja parimal
juhul on needki ometi vaev ja häda, sest need mööduvad kiiresti
ja me läheme lennates ära. Just selles vaevalises perioodis oli
tema aastakümneid ühiskondlikult aktiivne. Oma eeskujuga nakatas
ta kogu ümbruskonda.
Alvine Pärn (neiuna Nigul) sündis Kivijärve külas, Laiuse
vallas, tolleaegsel Tartumaal 1891. aastal. Üsna noorest east õppis
ta lugema ja huvitus raamatutest. Noore neiuna asus ta Peterburgi elama,
saades lõpuks keisri preestri perekonnas kodukooliõpetajaks.
Kui revolutsioon algas, tuli ta tagasi Eestisse. Abiellus, sai tütre
ja poja. 36-aastaselt astus Tartu Ülikooli arstiteaduskonda, erialaks
suu- ja hambaravi. 1944. a. põgenes tütre ja tütretütrega
Saksamaale ja sealt 1949. a. edasi USA-sse.
Pensionil olles hakkas Alvine Pärn Piiblit lugema, uuris seda tarkade
raamatute abil ja koostas artikleid, mida ta kasutas New Yorgi kiriku piiblitundides,
ja korraldas suviti piiblilaagreid. 1973. a. külastas ta Iisraeli ja
ristiti Jordani jões.
Mina aga tutvusin temaga palju pärast tema nn. teenistuskõlblikku
iga, nagu öeldakse tööturul. Ühel päeval ta helistas
mulle EV Peakonsulaati New Yorgis, soovides tulla minuga mingi dokumendi
pärast nõu pidama. Ütles, et elab kümnemiljonilise
elanikkonnaga suurlinna serval ja tütar annab talle juhendeid, kuidas
kesklinna sõita. Andku nüüd mina omakorda näpunäiteid,
kuidas pääseda rongijaamast minu büroosse. Leppisime kellaaja
kokku. Ta oli platsis minutilise täpsusega. Selgus muide, et auväärne
daam oli 93-aastane.
96-aastane pallimängija
Järgmine episood, mis meenub, oli üks vabaõhujumalateenistus
suvisel ajal. Kohal oli peamiselt vanemaid inimesi ning mina ja mu pere.
Kui rahvas pärast teenistust einestama istus, kes õunapuu alla,
kes sirelite vahele, tahtis mu 4-aastane poeg aias palli mängida. Arvasin,
et ei sobi hästi, sest rahvas liikus ringi toidutaldrikute ja kohvitassidega,
ja nii ütlesin pojale ära. Siis lausus aga toosama vanem daam,
et tema võib poisiga palli mängida. Mängiski, poolkõrgete
kontsadega kingad jalas, ise 96 aastat vana...
98-aastane roogib lund
Ühel talvel läks Alvine Pärna tütretütar oma perega
paariks nädalaks puhkusele ja kutsus vanaema majja elama. Parem, et
maja tühjaks ja pimedaks ei jääks, sest vargaid liigub igal
pool. Kõik läks hästi ja kui noorpere koju tagasi jõudis,
nägi ta, et vahepeal oli kõvasti lund sadanud, tänavaäärtes
lumehanged. Kuid kõnnitee oli puhas, majaesine samuti. 98-aastane
daam oli ise lund rookinud.
100-aastane peab kõnet
Jõudiski kätte inimese juubelitest kõige uhkem ja ümmargusem,
100. sünnipäev. Kogudus korraldas pärast jumalateenistust
piduliku koosviibimise laua ja päevakohaste sõnavõttudega.
Minule oli langenud au pidada juubelikõne. Kui ma olin lõpetanud
ja juubilarile lilled üle andsime, tõusis ta krapsti püsti.
Ei võtnud lauaservast kinni ega haaranud tooli seljatoest. Ja sealsamas
pidas ta tänukõne, mis osutus minijutluseks kolme punkti ja
kokkuvõttega.
102-aastane kirjutab memuaare
Aasta hiljem oli ta kurtnud oma arstist tütrele, et on pisut “lontis”,
ei ole õiget hoogu ega töötahet. Kui tütar, temagi
pensionär, vihjas võimalusele, et see võib olla tingitud
ema kõrgest east, sai Alvine pahaseks: mis peaks sel olema asjaga
pistmist?!
Esimene sajand oli seljataga, aga ega see veel kõik ei olnud. Aeg-ajalt
pidas ta koguduses piiblitunde ja pani need ka traktaatidena kirja. Viimaks
jõudis ta arusaamiseni, et peaks ka oma eluloo tulevastele põlvedele
kirja panema. Mõeldud-tehtud! Võttis kätte ja hakkas
mälestusi kirjutama, toksides neid vanal mehaanilisel kirjutusmasinal.
Kirjutas kaks kuud enam-vähem vahetpidamata. Alustas lapsepõlvest
ja lõpetas oma sajanda sünnipäevaga, kokku mõnikümmend
tihedat lehekülge. Nüüd oli ta juba 102 aastat vana...
Oma viimasel eluaastal oli Alvine Pärn minu kätte jätnud
ühe vanema käsikirja ja soovinud, et vaataksin selle keeleliselt
läbi. Pean tunnistama, et minul, temast hoopis nooremal inimesel, jäi
see ajapuudusel tegemata, kuni oli juba hilja. Vanaproua aga oli kõigi
enda peale võetud tööde ja kohustustega ilusasti ja õigeaegselt
hakkama saanud, kuni ta sai oma 103. eluaastal Issandalt kojukutse, nagu
eesti keeles nõnda kenasti öeldakse. Ja selle uskliku ja ustava
hinge puhul on ütlus hästi kohane.
AARAND ROOS