Mõlemad spordikuulsused — neljakordne laskespordi maailmameister Kaarel Kübar ja kahekordne maadluse maailmameister August Englas — on nõmmelased. Üks elab Rahumäel, teine Kivimäel. Kumb neist kahest kangest mehest on eesti rahvale rohkem kuulsust toonud, seda selgitavad spordiajaloolased. Meie kohtume 2000. aasta esimesel tööpäeval Kaarel Kübara eramus, mille ta pärast Siberist naasmist Nõmme mändide alla rajas.
ENE-s on August Englase kohta kirjutatud, et ta tuli 1953. aastal poolraskekaalus maailmameistriks klassikalises ja 1954. aastal vabamaadluses ning 1948—1959 7-kordseks Eesti NSV ja N. Liidu meistriks. K. Kübara kui neljakordse maailmameistri nimi on välja “unustatud”. Tema tuli ju tagasi Siberimaalt pärast raske karistuse kandmist selle eest, et oli kuulunud Kaitseliitu ja kaitseliitlasena Eesti laskespordi hiilgeaegadel ka rahvusmeeskonda, kes 1939. aastal võitis laskmise MM-võistlustel teistkordselt selle võistluse kõrgeima auhinna — Argentiina karika.

K. K.: “Kasvasin üles Tartumaal Vara vallas. Tegin talutöid ja maast-madalast puutusin kokku ka püssidega. Oli ju pärast I maailma- ja Vabadussõda igal pool relvi ripakil. Tõin koju ühe Jaapani vintpüssi. Saagisin selle toru lühemaks ja sain endale jahirelva.
Kahekümneselt tulin Tartusse.Teenisin aega ratsarügemendis, aga laskmisega seal silma ei paistnud. Seejärel, kui töötasin elektrimontöörina, tekkis huvi ka laskespordi vastu. Astusin 1933. a. Kaitseliitu. Kes laskmisega silma paistsid, neil hoidis silma peal juba Eesti Laskurliit. Neile anti laskemoona ja kutsuti võistlustele.
1937. a. peeti laskespordi MM-võistlused Helsingis. Tegin kaasa mitmes väike- ja sõjapüssi medali- ning seeriavõistluses. Sain suurmeistri märgi, viis kuldmedalit ja auhindu. Meie meeskond võitis aga esmakordselt Argentiina karika. See oli laskespordi triumf, sest seni olid parimad olnud enamasti ikka Šveitsi ja USA laskurid.
1939. a. Luzernis peetud võistlustel kuulusin juba rahvusmeeskonda. Vabapüssimatš oli viimasel võistluspäeval. Muutliku suunaga tugevad tuuleiilid, vihmahood ja sähvivad välgud segasid. Seetõttu sain lamadesasendist oma elu ühe nõrgema võistlustulemuse.
Aga pärastlõunal läks ilm imeilusaks ja põlveltlaskmises saime Harald Kiviojaga mõlemad 379 silma. Minul oli rohkem kümnelisi ja ma sain maailmameistri tiitli, lisaks sellele veel kolm meeskondlikku maailmameistri tiitlit. Kui pärast kahte asendit kaotasime Šveitsile 67 ja Soomele 29 silma, siis pärast põlveltasendit võitsime mõlemaid ja suutsime kaitsta Argentiina karikat.”
Seepeale sõnas August Englas:
“Maapoistel on ikka tohutu vastutus- ja kohusetunne. Meie rahvas on väike ja kui selle hulgas on ka ainult üks niisugune kange mees, küllap siis sellest võetakse eeskuju ja sünnib juurde uusi samasuguseid. Aga kahjuks palju ka unustatakse. Saja aasta paremate valimisel oli seda näha.”
Seejärel palusin Kaarel Kübaral meenutada veidi ka sõjajärgseid aastaid.
K. K.: “Varsti pärast Luzernist saabumist olid meil Vene baasid sees ja püssid kästi ära anda. Tänu laskesaavutustele olin saanud enne sõda vangivalvuri koha ning ei julgenud punavägede saabumise järel 1944. aasta septembris enam Tartusse jääda. Tulime Tallinna koos abikaasa ja paari tuttavaga, et vaadata, mis edasi teha. See oli 4. oktoobril, vaid 12 päeva pärast Vene vägede Tallinna jõudmist, kui mind lausa tänaval arreteeriti. Mind viidi Pagari tänavasse. Üks eesti keelt kõnelev kapten rõhutas ikka: “Räägi ainult tõtt!” Seda ma tegingi, kui küsiti, miks ma Kaitseliitu astusin. Selgitasin, et laskespordi harrastamiseks olid kõige soodsamad võimalused Kaitseliidus.
Samal õhtul viidi mind Patareisse. Seal oli must ja kole, kuid kõige hullemad päevad ja aastad seisid veel ees. Kohtuotsus oli lühike: kodanlik natsionalist, nõukogude võimu vastu töötamine ja Kaitseliitu kuulumine. Kokku 10 aastat töö- ja kasvatuslaagrit pluss 5 aastat asumist.
Esialgu sattusin Harku vangilaagrisse. Segavangla. Seal oli siis nii mehi kui ka naisi, krimkasid ja “poliitikuid”. Püssimehed olid ees ja taga ning näljatunne pitsitas. Aga abikaasa tõi mulle toidupakke järele. Paari aasta pärast saadeti mind Siberisse Kemerovo oblasti vangilaagrisse. Veel paari aasta möödudes tuli sõit Kaug-Põhja Norilskisse, poliitvangide erilaagrisse. Algasid kõige raskemad aastad. Raha ei tohtinud olla, ka kirjade saatmine oli piiratud.
Möödus jällegi mõni aasta ja ilmselt avastati minu toimikust, et kohus on mind määranud töö- ja kasvatuslaagrisse, ning sinna mind siis saadetigi. Sain enne tähtaega vabaks ja just siis suri Stalin ning algasid mässud vangilaagrites. Nõuti karistuse lühendamist ja lahtilaskmist. Oli tulistamist ja ohvreid.
Mulle tehti ettepanek jääda Kaug-Põhja tööle. Seal oli palk oma kolm korda tavalisest kõrgem ja üks Argentiina karika meeskonna liige, kapten Kukk, sõlmiski 5 aastaks lepingu. Tuli seejärel koju ja ehitas Otepääle uhke maja. Minul oli koduigatsus suur, aga polnud piletiraha. Ootasin, kuni naine saatis raha, ja nii jõudsingi Eestisse, kuid mind ei lubatud Tallinna elama. See aga ei seganud meid. Sain Keilasse sissekirjutuse ja elasin abikaasa pool Tallinnas, kus tal oli tuba ühiskorteris. Ei mind kontrollinud keegi. Poole aasta pärast läksin ETKVL-i Ehitusvalitsusse tööd küsima. Võeti kohe vastu ja töötasin seal kuni pensionile jäämiseni. Oli tore kollektiiv.”
Palusin Kaarel Kübaral ka mõne lõbusama seiga jutustada.
K. K.: “Ühte lugu räägitakse minust kui anekdooti. Olin enne sõda arvatud Eesti—Soome korrespondents-maavõistluse meeskonda. Pidime koos Harald Kiviojaga sõitma hommikul Tartust Tallinna. Panin õhtul püssid valmis ja lukud-kirbud portfelli, et hommikul kõik käepärast oleks, kui Kivioja jaama sõites minu poolt läbi tuleb.
Jõudsime kolm tundi enne võistluste algust Tallinna ja hakkasin tuleliinile mineku eel püsse korda seadma. Aga oh õnnetust — portfell lukkude-kirpudega oli Tartusse maha jäänud! Ei julgenud juhtkonnale sellest iitsatadagi. Kristjan Vilberg, minu konkurent, ütles rahulikult: “Võta minu püss ja lase sellega.” Niisugune oli meie meeskonnasõprus.
Tund enne võistluse algust sain naiselt telegrammi: “Olen teel. Ole rahulik!” Ja oligi varsti portfelliga kohal. Oli avastanud, et lukud-kirbud olid maha jäänud. Meil oli kogutud 60 krooni raha uue diivani ostmiseks. Võttis selle rahaga takso, läks perekonnaseisuametisse, kus töötas, ja hüüdis üle ukse: “Kirbud-lukud, lukud-kirbud!” ning kihutas Tallinna.
Järgmisel päeval oli väikekaliibrilisest püssist laskmine. Laskurliidu aseesimees kolonel Siir ütles mulle: “Ole rahulik. Kõik on korras!” Ma ei saanud midagi aru. Võitsime matši, mind kutsuti liidu asjaajaja juurde ja anti 60 krooni. Kaaslased olid minu õnnetusest ülemustele rääkinud.”
Pärisin mõlemalt maailmameistrilt, kuidas hinnati kodumaal nende rahvusvahelisi võite. Mainisin, et Kotka Juhan oli saanud Helsingi olümpiakulla puhul sooja käepigistuse ja auto ostmise loa.
K. K.: “Mina sain Luzerni nelja maailmameistri tiitli puhul kaks nädalat puhkust, tuusiku Pärnu kuurorti ja ülikonnariide.”
A. E.: “Helsingi OM-il sai Kotka Juhan kulla ja mina jäin neljandaks. Selle eest sain peapesu, et medalile ei tulnud. Meid kutsuti Kohtla-Järvele demonstratsioonesinemisele ja seal autasustati Juhanit kaevurilambi ning mind kaevurimütsiga, millel uhked kirjad peal.
Kahe MM-tiitli järel tegi Juhan Spordikomitee esimehele Mandri Jussile ettepaneku, et mulle kingitaks fotoaparaat Kiiev koos lisaobjektiividega, sest neid ma kangesti igatsesin. Juss oli öelnud, et vaatame, mis Moskvas antakse. Ja ei antud midagi. Moskva seisukoht oli, et OM on mängud ja nende võitmine ei kuulu premeerimisele. Kui tulin Nõukogude Liidu tšempioniks, sain 10 000 rubla. Aga see olenes ka Spordikomitee esimehe tujust.
Teise MM-tiitli puhul sain 1954. aastal taskukella, millele oli graveeritud minu nimi ja all “ENSV Ministrite Nõukogu”. Ketti polnud ja kui jõuan, ostan ise keti, siis on uhke tunne, kui tõmbad keti üle kõhu.”
Ja kuidas kulges maadleja tee talupoisist maailmameistriks?
A. E.: “Olen pärit Pühajärve vallast ja samuti maapoiss nagu Kaarelgi. Kodus tuli teha kõike, ka raskeid töid. Ühe aasta olin isegi sepapoisiks. Ükski töö mulle üle jõu ei käinud.
Kui punaväed olid 1944. aasta sügisel Tartu alla jõudnud, kuulutati õige pea välja ka mobilisatsioon ja mind saadeti Narva tagavarapolku. Sealne kasarmureiim ja sõduritoit mulle ei istunud ning torisesin: “Miks ma pean siin virelema. Parem läheksin rindele.” Seda kuulis üks polkovnik, kes seepeale lausus: “Kuulge, noormees, kui te nii räägite, siis selle soovi saame kohe täita.” Ja kolmandal päeval saadeti mind marsiroodu koosseisus Saaremaale, kus käisid rasked lahingud taganevate Saksa vägedega. Hiljem saadeti mind Kuramaale, kus sain kaks korda haavata.
Kui sõda lõppes, olin 20 aastat vana ja nii noori mehi armeest ei vabastatud. Saadeti sapööripataljoni ja hiljem sõjakooli. Algul olime Kloogal, seejärel Juhkentalis. Kasarmus oli igav õhtuti tegevuseta istuda ja siis toodi nurgast välja sangpomm, tehti tugilamangut ja käesurumist, rihmaga kaela tugevuse proovimist. Noortel meestel oli suur tegutsemistahe.
Kord jäi meie ülemus Haiba õhtul kõike seda pealt vaatama ja ütles mulle: “Kuule, August, sa tule minuga Kalevi võimlasse. Seal treenivad maadlejad. Ka Edgar Puusepp on treeneriks.” Nii see kõik algas. Oli 1946. aasta detsember, kui ma esimest korda maadlusmatile sain. Mõne nädala pärast ütles treener Boris Sülluste: “Täna teeme kontrollmatšid!” Ma polnud ühtegi maadlusmatši näinud. Mulle määrati vastaseks üks vanemapoolne kooliõpetaja, kes ütles, et temale meeldib seal müramas käia. Sain ta kuidagi selili, aga ei osanud õlgadele panna. Haarasin siis mõlemalt poolt matipuldanist kinni ja hoidsin vastast enda all. Hiljem on mulle seda esimest seljavõitu suure naerulagina saatel ikka meelde tuletatud.
Järgmisel aastal tulin juba Tallinna meistriks ja võitsin ka sõjaväeringkonna meistri tiitli. 1948. aastal määrati mind Nõukogude armee koondisesse. Olin vaid paar aastat maadlusega tegelnud, kui mind 23-aastasena krooniti Nõukogude armee meistriks klassikalises maadluses. Aasta hiljem tulin juba Nõukogude Liidu meistriks. Helsingi OM-i eel oli treeningulaagris koormus liiga suur ja jäin neljandaks. Aga kahel järgmisel aastal tulin Napolis ja Tokyos maailmameistriks.
Olin kogu aja armee palgal ja kandsin juba vanemleitnandi paguneid. Mul oli abikaasa ja kaks last ning hakkasin Nõmmele maja ehitama. Rassisin kõvasti tööd teha. Mäletan, et vundamendikivide vedamisel laadisin veoautole veerand tunniga koorma peale. Ja ühel päeval pidin minema Rataskaevu tänavasse arsti loengule maadleja hügieenist. Lesisin maadluskotil ja jäin loengu lõpul väsimusest magama. Treener oli pärast loengu lõppu öelnud, et täna me rohkem midagi ei tee ja kui tahate, võite omapead mürada. Üks sõber tõmbas mind une pealt maadlusmatile ja laskus minu peale. Ärkasin ägeda valu pärast ja selgus, et õlg oli paigast ära. Seal olid tublid mehed eesotsas Kristjan Palusaluga, kes aitasid mu õlga paika panna nii, et tuli lõi silmist välja. Lõpuks arvasid, et nüüd on paigas. Läksin koju, aga õlg valutas ja läks paiste. Kehakultuuri dispanseris öeldi, et kõik olevat korras. Aga paistetus ei vähenenud. Siis põrutasin Tartusse, kus doktor Põkk ütles, et õlanärv oli selle poole aastaga ära surnud, ja kui hoolega harjutad, siis võib käest veel asja saada, kuid maadlema enam küll ei pääse. Nii võetigi mind 34-aastaselt maailmameistrina matilt maha. Minust sai maadlustreener.”
Kuidas hinnata meie tänast maadlustaset?
“Maadluses pole kahjuks järelkasvu ja maadlusspordi juhtimine on käest ära. Alaliidul pole raha ja Tallinnas pole ühtegi maadlusmatti. Tartus on parem seis.
Sydney olümpiale on pääs Toomas Proovelil, kuid Valeri Nikitin peab kahe kuu jooksul läbi tegema neli võistlust ja vähemalt kolmel neist esimese kolme hulka tulema. Alles seejärel pääseb ta Austraaliasse.
Murelikuks teeb meie noorte üldine kehaline ettevalmistus. Kui ikka kaitseväkke kutsutavatest noortest meestest mõni ei jõua ühtegi korda lõuga kangini tõmmata, on miski väga viltu. Peaksime au sisse tõstma kehalise kasvatuse ja rohkem tähelepanu pöörama noorte üldfüüsilisele ettevalmistusele. Andekamatel spordihuvilistel tuleks aga teha rohkem tööd, sest ainult sihikindel pidev töö ja hea sportlik ettevalmistus viivad võidule.”
Kaarel Kübar teeb iga päev neljakilomeetrise jalutuskäigu. Talvel kasutab abivahendina tõukekelku, suvel aga teeb kaks retke päevas. Vahel tõstab ka hantleid. Ja mis peaasi — iga päev sööb küüslauku ning joob klaasi jogurtit, mille hulka paneb paar-kolm teelusikatäit nisukliisid. Vahel võtab ka õhtuti pitsi konjakit, kui end kõige paremini ei tunne. Sõnas, et pits ei tee midagi halba, kui suudad piiri pidada. Ei tohi unustada ka optimismi ega elurõõmu ning perekondlikud suhted peavad olema head.
Homme õnnitleme kahte sünnipäevalast — kahte maailmameistrit, kellest me kõik lugu peame!

ARTUR RÄTSEP