Mats Traat. Muld lõhnab. Minge üles mägedele VIII jagu. Virgela, Tallinn, 1999.

Eesti kirjanduse looga tegelnud inimesena tean, et mitmeraamatuliste, pikki ajaloolisi vahemaid ja arenguid kujutavate teoste plaane on Eestiski peetud tublisti rohkem, kui niisuguseid raamatuid tegelikult kirjutatud on. Kui Mats Traat oma “suure romaani” plaani kunagi ka avalikult esitanud on, olen selle tänaseks lihtsalt unustanud. Aga kirjutab ta seda teost juba ümmarguselt poolteist aastakümmet. Vahele tuleb ka teisi asju, aga Palanumäe-suhet ei näi ohustavat miski. Mastaapi ja monumentaalsust on selle sarja raamatutes õige mitmes tähenduses. Lehekülgede arvu, mis praeguseks üle tuhande tõuseb, võime seejuures koguni kõrvale jätta. Traadi töö tegelik mõõt on muus. Imponeeriv küllalt on näiteks seni ilmunud neljas raamatus läbi elatud aeg — aastad 1885—1920. See tähendab liikumist järelärkamisaja ja venestamise umbusest Eesti Vabariigi algusesse. Muld on Palanumäel ikka lõhnanud, aga nüüd lõhnab see ümberringi senisest enamate inimeste jaoks ning see lõhn sisendab rõõmu ja turvalisust. Mõisanurmed on talukohtadeks mõõdetud, paljud seni maata elama pidanud inimesed saavad harimiseks oma maad.
Ammune aeg ja ammused asjad. Mida ütlevad maasaamine ja lõhnav muld tänasele inimesele, kes juhusliku telepildi kaudu saab mõne vihje selle kohta, kust toit tema lauale tuleb?
Sarja suur pealkiri “Minge üles mägedele” on erinevatele tähendustele avatud. Kaks aastat tagasi ilmus seitsmenda jaona “Peremees võtab naise” — täpne, keskendavale sündmuste ahelale osutav pealkiri. Uue raamatu pealkiri on jällegi “piltlik” ja viiteline, inimesele osutav, kelle jaoks muld teistmoodi lõhnama on hakanud. Aga see ei tähenda, nagu oleks tegemist nimelt maareformiraamatuga. Kui tervikust kõnelda, jälgib Traat seekord palanumäelaste elu aastal 1920, varakevadest jõuluni. Kartulipanek, karjalaskmine, sõnnikuveotalgud, jaanipäev, heinatöö, viljakoristamine, kartulivõtmine — taluelu kinnispunktist kinnispunktini liigub Traat, seda aga hoopiski mitte mööda olustikku, vaid ikka inimesi pidi. Rutiinist olulisem on aga kindlasti uue perepoja Ilmari sünd raamatu algul ning Potitare kehvikute paari surm aastaringi sees. Kui sünd, järgnevad ristsed, kui surm, tulevad matused. Tullakse kokku ja ütlemistki võib ette tulla. Oluline on selles aastaringis ka see, et tullakse sõjast või koguni sõdadest (maailmasõda ja Vabadussõda). Kevadel tulevad Valter ja Jaan, esimene hingelt raskesti haigena, teine võidukalt Vabadusristi kavalerina. Raamatu sees tuleb sõjast Potitare Otto oma natuke naljakakski kiskuva suure murega. Finaalis, just jõuludeks jõuab oodatult ja ootamatult tagasi perepoeg Märt, kõigi suureks üllatuseks koos venelannast naisega. Kusjuures iseendas sõja tagajärgedega võitlev Valter huvitab kirjanikku kaugelt rohkem kui vappermees Jaan. Märti oodates käib Palanumäel ka Elisabeth, Traadi päikesenaine. Tema tõi siia uudise Eesti Vabariigi väljakuulutamisest. Elisabeth mõtleb ja kõneleb nüüdki nendest kirjanikule olulistest asjadest, mis palanumäelaste endi suhu nagu ei sobi. Tõsisem kui kõik muu on Elisabethi meelest, et “inimene on kulunud, tema hing vaevatud”. Sõda elab inimestes haigusena edasi, vaesus surub maadligi ning vanatalu peremees Hendrikki tunneb end oma töörügamises üksildasena.
Selle aastaringi sisse jääb ka tuuletu septembrilõpu päev, kui peremees Hendriku viljakoristamisplaan nurjub, sest Palanumäe sulane poolvend Jaan läheb vallamajja talukohta valima. Ei ütle, et Traat selle päeva sündmusi tervikus kuidagi esile tõsta püüaks. Ei kirjuta ta ju kroonikat ega illustreeri ajalooõpikut, mitte sinnapoolegi.
Juba “Minge üles mägedele” esimest raamatut arvustades — praegusest üksteistkümmend aastat tagasi — olen rõhutanud, et ajaloolisest ja ühiskondlikust ajast tähtsam on selles elukujutuses inimene, kelle elamine oleks nagu ajaliku ja igavese kaaludele seatud. Elupiltide argisest täpsusest — mis iseenesest vägagi tähelepandav — olulisem on siis nende piltide sügavus, eksistentsiaalne mõõde. Kõige olulisem on, mis tavalisel lähenemisel biograafia ridade vahele jääb — unistused ja lootused, elumõtte otsimine, võitlus ajaga, kivi veeretamine ülesmäge, nagu Traat inimese eluvõitlust iseloomustanud on. Lugemismulje ütleb, et kirjanik on oma suurt sarja kirjutades tiheduses ja täpsuses edenenud. Sündmustikku selle sõna ilukirjanduslikus tavatähenduses nagu ei olekski, nagu ei ole ka peategelast. On elupildid ja argipäev. Kui teatud liialdust mitte karta, võib ühe targa inimese mõtet laenates ja kohandades ütelda, et see, millega uues Palanumäe raamatus kokku puutume, ongi elu ise, on originaal, mitte kirjandus ega koopia. Ja mis veel oluline: kirjapandu ümber jääks nagu rohkesti vaba ruumi — väljakutse ja ahvatlus lugejale, kellel selle täitmiseks huvi ja kogemusi.
Raamatu lõpp ei jäta kahtlust, et Palanumäe lugu läheb edasi. Romaan saab otsa, elu mitte — ja siin on tegemist millegi enamaga kui romaan.

ÜLO TONTS