Ühtelugu kuuleb kurtmist, et ühiskonnas ei mõtle keegi tavalisele inimesele. Aga kes on see tavaline inimene — või pigem tuleks küsida mitmuses, sest tavalisi peab ju olema rohkem kui teisi. Nad moodustavad igas ühiskonnas enamuse. Välja arvatud mõned kitsamad ringkonnad või seltskonnas, mille moodustavad just ebatavalised.
Kergem oleks öelda, kes ei ole tavalised, ehkki nad oma käitumisega pahatihti püüavad näidata, nagu nad seda just oleksid. Valimiskampaania käigus tutvustasid end rahvale väga paljud inimesed sooviga esindada rahva huve.
Kui poliitikud tabavad ära, mis on tavaliste inimeste tõelised vajadused ja soovid, ja tulevad välja programmiga, mis püüab just neid soove arvesse võtta, nimetab poliitiline vastasleer seda populismiks. Sõnal on halb maik man: häälte ostmine odavate trikkidega. Pärast valimisi kipuvad just populistlikud lubadused kõige kiiremini ununema. Varsti ei mäletatagi neid enam. Ent tavaliste inimeste probleemid jäävad.
Enne Riigikogu valimisi märtsikuus korraldas Eesti Kristlik Rahvapartei ringküsitluse Tallinnas: nimetage kolm teile kõige tähtsamat probleemi, mida tahaksite, et meie partei tõstataks. Paljundasin ankeetlehe ja panin oma naabrite kirjakastidesse anonüümseks vastamiseks ja minu kirjakasti tagastamiseks. Elan vanas puitmajas Tallinna Kalamaja linnaosas ja pensionäre on seal rohkem kui teisi kodanikke.
Selgus, et mu kaasüürnike päevaprobleemid ei ole mitte lausa need, millest kirjutava ajalehed: autoaktsiisid, ettevõtete maksuvabastus, riiklike ettevõtete erastamine, Euroopa Liiduga ühinemise graafik jms. Paljude muremõte oli, “et leiduks edaspidigi odavaid brikette, et saaks tuba soojaks”.
Tuba soojaks! Siin ongi kõige põhilisemad vajadused: igapäevane leib, ihukate, peavari. Kõigepealt need kolm — ja töö (või pension), mis neid võimaldab. Need ei ole üksnes tavainimeste kesksed probleemid, vaid peaksid olema omased ka nendele ilusatele ja rikastele, kes meie elu kujundavad. Olgugi, et nood näikse pidavat neid kolme enesestmõistetavaks ja keskenduvad rohkem välismaistele luksuskaupadele ja -kommetele.
Ammuks see oli, kui üks poliitik (pärastine Tallinna linnapea) ühmas, et trammirööpad jäävad linnaliiklusele ette ja tuleks likvideerida, niikuinii sõidavad kõik autoga. Kõik? Praegu on statistika järgi täpselt igal kolmandal eestimaalasel auto, toona oli igal neljandal-viiendal. Nagu sellel poliitikul, kellel vist oli autosid rohkem, üks uhkem kui teine. Tallinnas kasutab valdav enamus veel tänini ühistransporti. Kes kostaks nende tavaliste eest, kui poliitikud võib-olla ei mäletagi, kuidas buss, troll või tramm näeb välja seestpoolt, eriti tipptundidel. (Muide, nende ridade kirjutajal autot ei ole, vaid sõidab iga päev tööle jalgrattaga, ka talvel.)
Raske on tavainimestel ühiskonnas, kus on valitsemas uusrikkad otsustajad ja ükskõiksed täidesaatjad. Kellele kurta oma häda? Kes mõistaks ja kes hooliks? Eks igal inimesel esine toimetulekuprobleeme, millega üksi hakkama ei saa, vaid on tarvis kutsuda abi. Ega politsei iga asja peale kohale ei tule. Kohtusse kaevata ja advokaati palgata tavainimene niikuinii ei jõua.
Kes võtaks üldse kuulda, kui keegi järjekindlalt rikub su lähikeskkonda? Näiteks peremees, kes teeb üürnike elu kibedaks, et neist lahti saada; või argised kodurahu rikkujad, nagu lärmitsejad, reostajad, nuuskijad, keelepeksjad, hulkuvad koerad.
Vahel käib peast läbi, et oleks tarvis “kedagi”, kelle poole võid igal ajal pöörduda ükskõik mis hädaga, ja see võtab sind kuulda ja läheb vastavasse instantsi asja ette kandma. Keegi, kes pääseb linna- või riigiametitesse kas oma positsiooni või kontaktide kaudu ja leiab üles õige nupu, mille peale vajutada. Keegi “valveligimene” või”kutseline ligimene”. Ilmselt on vajadus olemas, sest minu poole on just niisugustes asjades pöördutud.
Algas sellega, et mul oli aastaid Eesti riigiaparaadis piisavalt tähtis amet. Nii tuli mõnigi kodanik minu juurde kaebama “ametnike omavoli” ja muude taoliste nähtuste peale. Kujutella, ühele riigiametnikule kaevatakse tema “kolleegide” suva ja ükskõiksuse pärast! Seejuures oodati minult, et läheksin kiusajaid korrale kutsuma. Vahel mul õnnestuski seda teha, see oli nn. üleminekuajal.
Nüüd, aastaid hiljem, tuleb selliseid abipalveid ikka veel ette. Hiljuti helistati mulle Tartust ja lubati bussipilet kinni maksta, kui vaid tuleksin “asjameestele selgeks tegema”, et inimesel on kehtiv üürileping ning ta ei ole seda rikkunud, kuid ometi tahab peremees ta ülejärgmisel päeval tänavale tõsta. Ei aita, et olen juba ammu lahkunud toonaselt ametikohalt, et mul ei ole juriidilist eriharidust ning ma ei esinda ka politsei- või muid korrapidamisstruktuure. Antud juhul pole ma ka abipaluja sugulane, üksnes nimepidi tuttav, tavaline inimene. Aga ta kordab, et just niisugust ta vajabki, ligimest, kes ütleb selge sõnaga, “sest teda nad ei kuula”.
Igapäevane elu läheb järjest keerulisemaks. Asjaajamised nii maksuametiga, pensioniametiga, majavalitsusega, pangaga kui ka kõikide arvete pärast on läinud nii keeruliseks, et isegi kõige lihtsama eluviisiga inimesel läheb toimetulekuks varsti tarvis advokaati. Õnnelikud on need vanad inimesed, kellel on hakkajad ja hoolitsevad lapsed, kes ajavad kõik asjad joonde. Aga kellel kedagi ei ole, mis saab temast?
Edasi näib elus kehtivat üks väga ebameeldiv skeem: mida keerulisemaks läheb elu puhttehniliselt, seda vähem tähelepanu pööratakse suhtlemisele ja inimlikkusele, eriti mis puutub üksteise mõistmisse, kaasatundmisse, abivalmidusse. Kuhu jääb sedasi tasakaal?
Meie südametuks muutuvas ühiskonnas vajab inimene tõepoolest teist inimest, kes võtab kuulda, inimest, kes mõistab, ning inimest, kes katsub aidata.
Kui näiteks häda seisneb selles, et teisel pool tänavat käib päev otsa põrgulärm, keegi mängib täisvolüümiga tümpsmuusikat, aknad pärani lahti.
Kui kõigepealt proovida õnne oma kodukandi konstaabliga, siis selgub, et teda ei ole kerge telefoni teel kätte saada, sest ta on pidevalt lennus, tal on teisigi kaebusi. Proovida politseiga, kus aga kiputakse juhatama ühelt numbrilt teisele, ja kui endal kõrvakuulmine kehvavõitu ja vene keelt ka hästi ei oska, ei suuda oma muret politseile küllalt pakiliseks seletada. Antakse mõista: oleks veel, et lärmatakse öösel, aga päisel päeval, noh. Politsei võib-olla vastab, et neil liigub auto niikuinii selles piirkonnas, katsuvad silma peal hoida. Kõik.
Telefonikataloogist leiab sotsiaalameti mingi hooldaja telefoninumbri. Aga kui sul juhtub olema tervis enam-vähem korras, näljas ei ole, katus ka pea kohal ja tuba pole talumatult külm? —Nii et mis teie probleem oligi? Usaldustelefon? Usaldada anonüümsele kuulajale, et täisvolüümiga tümpsmuusika käib närvidele? Rääkida talle, et sa ei saa teiste inimeste pärast hingerahu? Küllap soovitab siis rääkida hingehooldajaga, pastoriga. Võiks ju küll, aga kas pastor tuleks lärmajaid manitsema? Õpetama neid, et nad peavad ligimest armastama? Nojah, leidub ju pühakirjas selle kohta isegi vastav õpetussõna: “Sellepärast kõike, mida te tahate, et inimesed teile teevad, tehke ka neile.”
Ilus mõte! Ja kui see lause kehtib jaatavas kõneviisis, siis peaks sama sobima ka eitaval moel: “Kõike, mida te ei taha, et inimesed teile teevad, ärge tehke ka neile.” Just jah, mõtelge, kui inimesed elaksid selle järgi! Kes ei taha, et rikutaks tema kodurahu lärmi, reostamise, nuuskimise, keelepeksmisega, ärgu tehku seda ka teistele.
Selle üle tasub mõelda. Aga äkki olen ka ise millegagi hakkama saanud? Ei ole küll kombeks teisi kiusata, aga mine tea, kuidas teised minule vaatavad. Võib-olla häirin neid tõepoolest, juba oma olekuga. Hirmus mõtelda, kui keegi äkki tellib konstaabli kohale, et mind korrale kutsuda. Või tuleb koguni politseiauto sireenide huilates!
Nii ma jäängi mõtlema, et võib-olla on siiski kergem leppida mõne ebameeldiva asjaga, kui et sellest uusi ja hullemaid asju esile kutsuda. Lõppude lõpuks, eks teised ole ka inimesed, mõni tavalisem, mõni vähem tavaline. Kuid rohkem südamega ligimesi näeksin küll hea meelega! Olge tervitatud, head ja vaiksed tavalised!

AARAND ROOS Autor on Eesti Kristliku Rahvapartei juhatuse liige