Eestlastel on õpetlikke võrdlusi, kõnekäände,
vanasõnu ja lendlauseid, mis sisaldavad suurt tarkust. Üks väidab,
et inimene õpib kogu elu, teine arvab, et hommik on õhtust
targem, kolmas võrdleb kangekaelset inimest sikuga.
Lugejad ei eksi, kui saavad aru, et juttu tuleb EPPE ärastamisest,
millest kirjutas Eesti Päevalehes Ants Tamme ja mida arutati mitmel
korral ka Vikerraadios kui kummastavat tehingut. Teabevahendite andmetel
toimus EPPE kongress 27. novembril. Juhtidel oli see meelepäraselt
ette valmistatud: saadikud valitud vastavalt kuulekusele, neid kiidetud
hea töö eest, antud lubadusi edaspidiseks mida siis veel,
eks ülemused tea, kuidas on parem. Ei unustatud hoiatada ka kurjade
lõhestajate eest (lõhestajad pidid olema EPPE säilitamise
pooldajad).
Kindlasti selgitavad kunagi ajaloolased, kuidas hävitati EPPE ja pensionäride
poliitiline liikumine. Kindlasti tuleb selgitada, kes sai ja missugust kasu,
kas mängus oli vaid rumalus või midagi maisemat. Selgitamist
vajab seegi, kuidas said erakonna etteotsa usinalt Jõgeval kommunistlikku
kasvatustööd teinud Mai Treial (siis Podoroko) ja
keskpärane võimlemisõpetaja Elmar Truu, kellest ei saanudki
poliitikuid. Kuulekas käskude täitmine ja teiste varju hoidmine
pole veel poliitika.
Töösturite Koonderakonna külje alla hoidmine andis mõned
kohad Riigikokku, kuid mitte mingisugust sõnaõigust, kuigi
koalitsioonis oleks see pidanud olema võimalik. Kas sellele mõeldakse,
kui palju üksikuid vanureid tapetakse maal? Kuritegevus vohab kõikjal,
sest Siimanni-Varuli suursaavutus oligi kurjategijatele turvatunde loomine.
Sedasama jätkas ministrina Jüri Mõis. Kui Koonderakond
kaotas peaaegu igasuguse toetuse, siis vedasid EPPE toetajad erakonna siiski
jälle Riigikokku, kuid EPPE kaotas õiguse fraktsiooni luua ja
seaduseelnõusid algatada. Lubatud sotsiaalministri kohast jäi
M. Treial muidugi ilma ja muulastega tiiba ripsutanud E. Truu ei saanud
rahvastikuministri kohta. Praeguseks on Koonderakond sisuliselt lakanud
olemast.
Eelmistel valimistel näitas ennast erakonnana Eesti Maarahva Erakond,
kuid liigne enesekindlus ei toonud neile suurt edu. Võrdsetel alustel
EME-ga oleks võinud ühtteist saavutada, kuid EPPE ainuõige
tee olnuks iseseisvalt valimistele minna ja Riigikokku saada nagu EME. Seda
EPPE juhtidele ka tuliselt soovitati, kuid nad ei julgenud võtta
endale riski ega organiseerimistööd. Soovitustest hoolimata talitasid
nad omapead nagu sikud ja määrasid EPPE virelemisele ning nüüd
likvideerimisele.
Likvideerimise, erastamise-ärastamise puhul küsitakse, mida omanik
kaasa saab. Võib ennustada, et M. Treial saab veel üheks vahetuseks
Riigikokku, E. Truu lükatakse kõrvale, teiste ülesanne
on valida Riigikokku EME tegelasi (Reiljanid, A. Varik jt.). EME (nüüd
ERL) saab uhkeldamiseks kaasa ka hulga nimesid-liikmeid, kes enamasti osutuvad
surnuteks. EPPE senised liikmed ja toetajad peavad paratamatult leidma paremaid
väljundeid, kui selleks on maamehed. Suur osa kiikab Keskerakonna poole
ja kui sealt tuleb soodsaid lubadusi, on võimalik, et järgmised
valimised võidab suurelt Keskerakond (pensionäre on ligi 300
000). Väike osa läheb Mõõdukate poole. Eakate inimeste
väike selgesti rahvuslik osa toetab Isamaad, kuigi see jälle võimuparteina
pensionäre ahistab. Kindlasti suureneb aga nende hulk, kes Treiali-Truu
tegevuse kohta annavad ühese hinnangu: ühed sulid kõik,
milleks üldse valida.
Kõike eelnevat kokku võttes võime veendunult öelda,
et EPPE juhtide kangekaelsus, iseseisvuse puudumine ja poliitiline lühinägelikkus
on teinud korvamatut kahju nii peredele kui ka pensionäridele, kes
on sisuliselt Riigikogus esindamata, kuigi nad moodustavad kõige
suurema sotsiaalse rühma meie ühiskonnas.
Arutluse võime lõpetada tõdemusega, et ka juhtide valimisel
tuleb väga põhjalikult kaaluda, keda valida, milleks on valitav
võimeline. Kui EPPE liikmed oleksid sellele eelmisel kongressil mõelnud
ja taibukad ning põhimõttekindlad inimesed valinud, oleks
praegune häbi olemata.
Pikka aega poliitikat ja ajalugu jälginud inimesena julgen kinnitada,
et ka eakatel langeb kord kae silmadelt ja nad annavad õige hinnangu
tegelinskitele, kes neid petsid.
EDUARD VÄÄRI,
kogu elu erakonnatu