Eestlastel on õpetlikke võrdlusi, kõnekäände, vanasõnu ja lendlauseid, mis sisaldavad suurt tarkust. Üks väidab, et inimene õpib kogu elu, teine arvab, et hommik on õhtust targem, kolmas võrdleb kangekaelset inimest sikuga.
Lugejad ei eksi, kui saavad aru, et juttu tuleb EPPE ärastamisest, millest kirjutas Eesti Päevalehes Ants Tamme ja mida arutati mitmel korral ka Vikerraadios kui kummastavat tehingut. Teabevahendite andmetel toimus EPPE kongress 27. novembril. Juhtidel oli see meelepäraselt ette valmistatud: saadikud valitud vastavalt kuulekusele, neid kiidetud hea töö eest, antud lubadusi edaspidiseks — mida siis veel, eks ülemused tea, kuidas on parem. Ei unustatud hoiatada ka kurjade lõhestajate eest (lõhestajad pidid olema EPPE säilitamise pooldajad).
Kindlasti selgitavad kunagi ajaloolased, kuidas hävitati EPPE ja pensionäride poliitiline liikumine. Kindlasti tuleb selgitada, kes sai ja missugust kasu, kas mängus oli vaid rumalus või midagi maisemat. Selgitamist vajab seegi, kuidas said erakonna etteotsa usinalt Jõgeval kommunistlikku kasvatustööd teinud Mai Treial (siis Podoroko) ja keskpärane võimlemisõpetaja Elmar Truu, kellest ei saanudki poliitikuid. Kuulekas käskude täitmine ja teiste varju hoidmine pole veel poliitika.
Töösturite Koonderakonna külje alla hoidmine andis mõned kohad Riigikokku, kuid mitte mingisugust sõnaõigust, kuigi koalitsioonis oleks see pidanud olema võimalik. Kas sellele mõeldakse, kui palju üksikuid vanureid tapetakse maal? Kuritegevus vohab kõikjal, sest Siimanni-Varuli suursaavutus oligi kurjategijatele turvatunde loomine. Sedasama jätkas ministrina Jüri Mõis. Kui Koonderakond kaotas peaaegu igasuguse toetuse, siis vedasid EPPE toetajad erakonna siiski jälle Riigikokku, kuid EPPE kaotas õiguse fraktsiooni luua ja seaduseelnõusid algatada. Lubatud sotsiaalministri kohast jäi M. Treial muidugi ilma ja muulastega tiiba ripsutanud E. Truu ei saanud rahvastikuministri kohta. Praeguseks on Koonderakond sisuliselt lakanud olemast.
Eelmistel valimistel näitas ennast erakonnana Eesti Maarahva Erakond, kuid liigne enesekindlus ei toonud neile suurt edu. Võrdsetel alustel EME-ga oleks võinud ühtteist saavutada, kuid EPPE ainuõige tee olnuks iseseisvalt valimistele minna ja Riigikokku saada nagu EME. Seda EPPE juhtidele ka tuliselt soovitati, kuid nad ei julgenud võtta endale riski ega organiseerimistööd. Soovitustest hoolimata talitasid nad omapead nagu sikud ja määrasid EPPE virelemisele ning nüüd likvideerimisele.
Likvideerimise, erastamise-ärastamise puhul küsitakse, mida omanik kaasa saab. Võib ennustada, et M. Treial saab veel üheks vahetuseks Riigikokku, E. Truu lükatakse kõrvale, teiste ülesanne on valida Riigikokku EME tegelasi (Reiljanid, A. Varik jt.). EME (nüüd ERL) saab uhkeldamiseks kaasa ka hulga nimesid-liikmeid, kes enamasti osutuvad surnuteks. EPPE senised liikmed ja toetajad peavad paratamatult leidma paremaid väljundeid, kui selleks on maamehed. Suur osa kiikab Keskerakonna poole ja kui sealt tuleb soodsaid lubadusi, on võimalik, et järgmised valimised võidab suurelt Keskerakond (pensionäre on ligi 300 000). Väike osa läheb Mõõdukate poole. Eakate inimeste väike selgesti rahvuslik osa toetab Isamaad, kuigi see jälle võimuparteina pensionäre ahistab. Kindlasti suureneb aga nende hulk, kes Treiali-Truu tegevuse kohta annavad ühese hinnangu: ühed sulid kõik, milleks üldse valida.
Kõike eelnevat kokku võttes võime veendunult öelda, et EPPE juhtide kangekaelsus, iseseisvuse puudumine ja poliitiline lühinägelikkus on teinud korvamatut kahju nii peredele kui ka pensionäridele, kes on sisuliselt Riigikogus esindamata, kuigi nad moodustavad kõige suurema sotsiaalse rühma meie ühiskonnas.
Arutluse võime lõpetada tõdemusega, et ka juhtide valimisel tuleb väga põhjalikult kaaluda, keda valida, milleks on valitav võimeline. Kui EPPE liikmed oleksid sellele eelmisel kongressil mõelnud ja taibukad ning põhimõttekindlad inimesed valinud, oleks praegune häbi olemata.
Pikka aega poliitikat ja ajalugu jälginud inimesena julgen kinnitada, et ka eakatel langeb kord kae silmadelt ja nad annavad õige hinnangu tegelinskitele, kes neid petsid.

EDUARD VÄÄRI,
kogu elu erakonnatu