Rääkisin mõnele tuttavale juba sügise hakul, et Moskva Eesti Selts kutsub novembris esinema. Seal lastakse maju õhku, arvas üks. Palju vargaid, arvas teine. Huvitav reis, ütles kolmas. Viimane arvamus oli täpne. Ometi ületas reis kõik ootused. Sõda on Venemaa pealinnale oma pitseri vajutanud. Nii palju miilitsaid, sõjaväelasi, mundris malevlasi ja kõikvõimalikke valveposte pole seal pärast sõda olnud. Vaid vana Arbat elab oma elu — kunstnikud, ärikad, rahavahetajad, filmimehed, suveniirimüüjad.
Puškini maja on Arbatil alles, ta ise astub oma Nataljaga pronksi valatuna igavikku,õigemini surematusse koos poeesiaga, millel pole ajalisi ega geograafilisi piire.
Uuel Arbatil ehmatasid hinnad. Vaid kaks artiklit on odavamad kui meil — viin ja leib. Imeodavad on ka korter, elekter, gaas ja telefon. Riik ei lase ahnetel firmadel inimesi koorida nagu Eestis. 5-toalise korteri üür on seal paarsada krooni koos kõigi kulutustega — küte, soe ja külm vesi, kanalisatsioon. Elektriarve on imeväike, telefonimaks sümboolne, kõnemaks puudub üldse. Pensionär saab oma väikese sissetulekuga elada.
Kauplustega konkureerib 240 turgu, kus hinnad poole odavamad. Vaese inimese toit on sai, kalamari ja tee. Kerjused käivad luksusrestoranides nagu Praha, nemad teenivad sama palju kui duumasaadikud.
Linnas käidud, asume asja juurde. Mina, Sirje ja Rein Kurg olemegi seekord Suveniir, mis Moskva Eesti Seltsi õhtut sisustab.
Tipptund meenutab Torontot, Londonit, Stockholmi, Sydneyd, mida tahes. Autopesijad, lehemüüjad, kaubapakkujad. Pool tundi, siis liigume... kilomeetri. Kohale jõuame hilinemisega. Kohal on Göteborgi, Toronto, Uljanovski, Ukraina, Peterburi, Murmanski Eesti Seltsi esindajad. Moskva seltsi tuumafüüsikust esimehel Riho Nõmmikul on sebimist. Kõrged külalised Moskva linnavalitsusest, rahvuste ministeeriumist, Eesti suursaadik Tiit Matsulevitš. Pidu algab seltsi lipu sisseõnnistamisega. Organis- tiks tuleb olla allakirjutanul. Õnneks on seda ametit noores eas peetud.
Pidulikud kõned. Väliseesti seltside esimees, Vanemuise Seltsi esinaine Tartust, Eesti Seltside Liidu esimees Valter Haamer, kõikide Eesti seltside esindajad. Kingitused. Lilled. Moskva seltsi asutajate austamine. Kaks tundi pidulikku osa päädib eesti laste lauluga. Mudilased on puhta eesti keele ja vanade armsate lastelauludega võrratu etteaste. Ooperilauljate esinemine ja ongi meie kord. Lauldakse kaasa. Plaksutatakse rütmis. Kontsert läheb sujuvalt üle tantsupeoks, ent meil on aeg homsele päevale mõelda.
Pillid kotti ja korterisse. Peremees on Andrei Baršai, kelle abikaasa Siiri Nieländer on meie hea haldjas kogu Moskvas oleku aja. Eesti naise mees on pooleldi eestlane. Ka poeg räägib laitmatult emakeelt. Andrei sõimab punaseid ja ütleb, et noored poliitikud viivad kord Venemaa hädaorust välja. Korter on Kremli vastas, aknast paistavad kaitseministeerium, mille eest bussidega iga päev sõtta minnakse, ja Päästja Kristuse kirik, mis omal ajal maatasa tehti, õigemini Stalini käsul õhku lasti. Õigeusklik Venemaa kogub end.
Nüüd on Päästja Kristuse kirik taastatud, Jeltsin tahab ka Leninit maha matta. Tagasipöördumist sotsialismi pole, ent vaeva ja valu jätkub veel vähemalt üheks inimpõlveks, kui mitte kauemaks.
Mida öelda lõpuks vastuvõtu kohta Eesti saatkonnas? Kena kõik! Toimus ümarlaud. Sai saatkonna valget “Estoniat” mängitud, saadiku ja teiste esinejate juttu kuulatud.

HELDUR JÕGIOJA