Jauramised 10

Haljad oksad
või haljal oksal?

Lembit Sibul

Näh! Üle hulga aja va Jaurami-vana siin. Tere kah. Vahepeal turtsusin ja plärtsusin niikust mõne kiiskava mersu mootor, mis bensujaamast solkbenssu paaki saanud. Tegelikult ei salli ma bensu lõhna silma otsaski. Ja egast põleks saand suurt nuusutada kah. Mul oli nina kinni. Silmad kah kurvavõitu. Näh! Põle suurt rääkida saanudki. Põle kümmet lausetki koos, kui juba kaks viimase aja tulist sõna särisemas kui jõulukuu säraküünal. Benss ja nuusutamine! Tegelikult on neid sõnasid tükkis enam ja kõikse hullem, et võta üks ja viska teist. Võta või see tuul. Alles ta räsis politseid, kui võttis kogu vabariigi ette ümmer revormida. Revormis nii, et pool Eestit pime kui karu... karu talveuni. Nii kõlab kenamini. A tegelikult? Mes siis oli? Puhus veidi tugevam tuul ja kohe kõik käpakil ja pimedas. Ja ise kutsuvad end uhkelt Eesti Energiaks. Miljoonid puhus tuul minema nigu niuhti. A mul tuleb selle tuulutamise juures meelde veel üks veike tuuleiil. Mäletad sa seda meest, keda Udo-Rein Lehtseks kutsuti? Kas tuleb meelde? Ma tuulutan so ajusisid nõksukese. Too Napoleoni kasvu mehemürakas... Ei, ei. Tema ise põlnd mürakas. See rahahunnik, mis tema sai, oli õrjetu mürakas... Öeldakse küll, et ää teise inimese rahakotti piilu, et see põle viisakas... A nihuke rahamägi põleks ühte rahakotti ää mahtundki. Mis ma ikke jauran. Too mees oli Eesti Energia ülem-peadirektor, kelle palka Lennu-taadu oma Armuneeme unenägudes ka ei näe, ja sellest koondamise rahast, mis talle maksti... Sellest ka mette. Kas tuleb jo meelde, kuis kuskis poolteist aastat tagasi seda asja arutati ja nii ta jäigi... Nigu kõik need meie asjad. Mees tagus taskud miljoneid pilgeni täis ja ikka hea töö eest. Nüid puhus õrn tuulehoog hea töö ära. Ainult 25 meetrit sekundis oligi vaja. A mes siis, kui oleks puhunud 35 meetrit sekundis? Siis põleks järgmine päe Eestit olndki või? Ja miks? Oleks last ikke see hea mees Lehtse elektritrassid lihtsal inimesel oma küttepuude tarbeks kas või tasuta puhtaks võtta, põleks nüid juhtmed putega sassis niikut ERA panga tüngjas pankrot. A ei! Lihtsale inimesele tohi ju miskit niisama anda või poole hinnaga. Lihtsale inimesele tuleb anda täisrauaga, nii et silme eest must. Ja võtta, mis võtta annab. Siis saavad NAD endale krabada ja kõik see krabamine ja krahmamine on veel seadusega libedasti ära kaitstud. Ei meie tohi teada, palju need “heategijad” palkasid-preemiasid saavad. See jo suur riigisaladus. Kui lihtne rahvas teada saab... Ooda, ma nuuskan nina... Soh-äh! Kuhu me jäime? Ah jaa... Kui lihtne eestimaalane neid suuri palkasid teada saab, siis äkitsi... siis äkitselt... Ei ma julge mõeldagi. Öelda veel vähem. Näe, Madisson närib puujuurikaid kuskis metsatalus kolme lambaga ja pere pool- või lausnälgas.
Nüid siis kuused püsti aetud ja rahva ja riigi “isakesed” ümisevad juba “Oh kuusepuu, oh kuusepuu, kui haljad on su oksad...”. Paitavad laste päid ja süütavad küünlaid. Tegelikult ei mõtle nad üldse kuusepuule või lastele, vaid ainult ühele oksale. Ühele HALJALE OKSALE. ENDA OMALE!
Jõuluvana, jõulumaa ja päkkamis pikkude vale on ilus. Sellest valest, mida isehakanud jõuluvanad keskväljakute puude all laheda näoga, aga kilavate silmadega putravad, hakkab halb ja kuuseokkad pudenevad. Vaadake, kuis pudenevad!
Ma olen reekinud. Puhu, tuul, ja tõuka paati! Või kuuske? Või valetajaid, vassijaid ja teisi variserisi? Või mida või keda veel?
Jauram ISE.