Lapsepõlve ime ilus fantaasiamäng: Kus elab see valge habemega mees? Kesk lumiseid metsi mingis müstilises majas, kus lippavad ringi päkapikupoisid ja õue peal nosivad, ninad lumes, sarvistet põhjapõdrad. Koht, kuhu kirjutades pole vaja ümbrikule ei tänavat, linna ega postiindeksit. Piisab hoolikalt maalitud tähtedest — JÕULUVANALE.

Kui lastelt pärida, mille järgi nad jõuluvana ära tunnevad, öeldakse: valge habe. Alles siis kingikott, maani mantel, vitsakimp... Kui otsima hakata, siis habeme järgi. Leidsin ta kohast, mida kunagi nimetati — peatus seitsmendal verstapostil. Tallinn—Paldiski raudtee avamisel sajandivahetuse paiku kandis sellist nimetust koht, kus susisev auruvedur kinni pidas. Nõmme. Kunagise suvituspaiga kitsukestel tänavatel saadab mind valjuhäälne, üksmeelne ja pidev teejuhatus. Igas aias on koer ja mõnes koguni mitu.
Kui õigest aiaväravast sisse astun, antakse toast tuledega märku, et mind on oodatud ja märgatud. Ning seal ta seisab, halli habemega mees, koduuksel. MART TOOMRA. Nõmme peal tuntud mees.. Ja miks ka mitte?! On ta ju juba 1972. aastast kõigil Nõmmet puudutavatel suurematel tähtpäevaüritustel mänginud Nõmme asutajat, kuulsat parunit Nikolai von Glehni. Esialgu küll võltshabemega, kuid viimased seitse aastat on kleepimine ära jäänud. Mehel selline habe ja vuntsid, et suisa kadedaks teeb. “Aastakümneid ajasin habet ja nägin vaeva. Keegi ei pannud tähele. Keegi ei ütelnud, et Mart, sul täna nii ilusti habe aetud. Täitsa mahavisatud aeg! Nüüd aga märgatakse ja märgitakse minu habet mitu korda päevas,” ajab särasilmne habemik vigurijuttu, milles väike edevusenoot tunda. “Nooti ma ei tunne, aga suupilli mängin küll. Neid mul siin viis tükki. Tunde järgi lasen ja läheb pihta küll.” Sõnade kinnituseks laseb paar lugu. See noodijutt tuli sellest, et Mart Toomra on pillikoori Merimemm solist ja ka konferansjee. Habemega memm?!!?
“Jaa. Juba hulk aega. Egas need kaheksa memme mind eriti ahistada saa. Mul ikka kambajõmm ka, kel pikad püksid jalas, Merimemme juht Aarne Pehka. Merimemme ajalugu on miljoneid väärt. Sai ju kunagi alustatud kuulsas S. M. Kirovi nimelises miljonärkolhoosis. Sellest “kunagist” saab kevadel 25 aastat täis ja juubelikontsert ootamas. Viimsi maadele on senini truuks jäädud. Proovid toimuvad ikka Viimsi kultuurikeskuses ja kaugeim memm tuleb proovidele ning esinemistele Keilast! Vaat see on tahtmine! Mart Toomra viskab nalja ja lööb laulu. Milline on sinu populaarseim laul või nagu moeks öelda — hit? “Vello Orumetsa “Meri ja kitarr”. See läheb kui soe sai, anna aga.” Ja Mart laulabki Orumetsa matkides laulu ette. Olgu öeldud, et Mardil on seda parodeerimisannet ka paras kübe. Kogunisti nii palju, et kunagi Reklaamiklubis Mihhail Gorbatšovi järele tegi. Ja nii, et töökaaslasedki ära ei tundnud. See oli siis, kui habet ei olnud. Ja pisikest elatusraha ka ei olnud. Tegi tööd, sai raha ja oli rõõmus. Nüüd on ainult rõõmus. Selle kinnituseks laulab mulle veel Mati Nuude, Tarmo Pihlapi ja Jaak Joala häälega. Mees nagu lavale sündinud.
“Ma sündisingi laval. Alati olen nii öelnud. Ja tõsi, tõsi... Virumaal, Roela lähedal, viielapselises peres noorimana, maasaunas... Nii et laval sündimisest saati. Tehke järele!” Et isa suri ja emal läks viie sööjasuuga raskeks, sattus Mart Toomra 1939. aastal 3,5-aastasena Inju lastekodusse. Seda kuni kooliminekuni. Aga lastekodusse minekut ta mäletab. Ühe onu jalgratta pakiraamil. Ema sõitis teise rattaga järel. Seitse versta tuli minna. Tol ajal ei olnud lastekodudes hüljatud ja joodikute lapsi. Olid need, kel vanemad surnud või siis ajutiselt raskustes peredest. Inju lastekodu kokkutulekutel käib Mart senini. Noist aegadest on meeles ka esimene jõulupuu ja jõuluvana. Ja salmgi, mida luges. Ning kingitused. Šokolaadist põrsas, mille ta jõuluvana juurest oma kohani jõudes suure hirmu ja isuga jõudis ära süüa. Et äkki keegi võtab ära! Väikese inimese suured mured. Ise mängis Mart Toomra jõuluvana 16-aastasena ja siiani välja. Nüüd siis juba oma tõelise habeme ja krahvilike vuntsidega. Kas vitsakimp peab jõuluvanal olema? “Ma arvan, et ikka. Kas seda nüüd vibutada või jutus eriti rõhutada, on teine asi. Aga korra sümbolina peaks ta vöövahel olema. See hakkab silma igale pisikesele silmapaarile ja tekitab isegi põnevust... Aga jõuluvana peabki ju põnev olema. Ja jõuluvanal peab lapse jaoks aega olema.Teda on pikisilmi oodatud. Seepärast ongi lastest suurtel jõulupuudel veidi kahju. Kingid jagatakse laiali nii kui humanitaarabi. Aga laps tahab põlve peal istuda, habet katsuda... Laps tahab põnevust tunda. Tahab elamust. Elamust ja mälestust kogu eluks, mida siis oma lastes ja lastelastes üha uuesti läbi elada...”
Millist kingitust laps jõuluvanalt ootab?
“Jah. See on nüüd nii ja naa. Paljuski vanemate rahakoti küsimus. Aga kingituste sadu pole mõtet korraldada, kus lapsekesel enam laule ja luuletusi ei jätku. Paarist-kolmest aitab. Ja ikka midagi lastepärast. Jope või saapad pole see. Kingituses peab võlu olema. Valige kingitust läbi lapse silmade vaadates. Jõulud pole rikkuse eputrilla. Jõuluaeg annab võimaluse lapse tõekspidamisi headusse süvendada. Ja mitte ainult lapse.”
Kaubamajade aknad muutuvad päev-päevalt jõululisemaks. Ja kuigi aisakellade tilin on üks märksõna, on selle tilina taga päris argipäevane raha kõlin...
Jõuluvana punanina,
anna kink ja mine ära...
Sellist luuletust on jõuluvanal paha ja kurb kuulata. Selle nimel ei tulda kaugelt, kaugelt... valge habe ees, pikk mantel üll, vitsakimp vöö vahel ja kingikott seljas.
Üle lume lagedaaa...

LEMBIT SIBUL