Lugu sellest, kuidas taat ridamisi rumalusi tegi ja eit need võõraste ees heaks kiitis, mäletavad ilmselt paljud. Ja küllap jäi meelde seegi, et mis taat tegi, oli alati õige.
Tänapäeval enam nii kangeid taate ei ole. Paljutki teevad nüüd eided ja taatide osaks jääb ainult takkakiitmine.
Mõistagi juhib ka eitede-taatide erakonda eit, noh ütleme esieit. Hiljaaegu kirjutas see esieit alla liitumislepingu Rahvaliiduga. Ei pannud millekski, et oma erakonna põhikiri niisuguse ühinemise asja otsustajaks kongressi nimetab. Kongressi kokkutulemiseni oli veel napp nädal ja ju siis esieit neid taate eriti ei usaldanud. Või et ta nendega lihtsalt ei arvestagi. Öelnud pressile küll pärast, et kongress võib ka asja arutada. Aga mida sa, hing, enam arutad, kui otsus juba tehtud ja allkirjad all. Ja kiitnudki siis kongressiks isehakanud pooled taadid (eided muidugi ka) esieide tegemised heaks. Kas oli siis põhjuseks hirm esieide ees või ei tahetud tüli tarest välja kanda, igatahes pole kuulda, et selline kongressi eest otsustamine ja põhikirjausulistele jala peale laskmine erilist ehmatust oleks kaasa toonud. Ju see siis üks harjunud asi on...
Ja võitjate üle kohut ei mõisteta. Mõtlema peab mastaapselt. Kui nüüd Rahvaliidu maarahvas ja EPPE maarahvas ja linnarahvas ka kõik ühte heidavad, pole enam tegu lihtsalt rahva, vaid ikka rahvastega. Käib kõlakas, et uue ühenduse nimeks pidavatki saama Rahvasteliit. Ja kaugel see enda neljakümnendal aastal hingusele läinud Rahvasteliidu õigusjärglaseks kuulutamine enam. No küll siis oleks õigusi ja võimalusi! Ning pole kahtlustki, et esieit neid ära kasutada oskab. Ta ju kuni enda täissöömiseni priskelt elanud sootuks pisemas ja kasinamas koosluses. Mäng igatahes on tünglemit väärt ja lauslollus oleks asja mingi põhikirja pärast edasi lükata.
Sa mõtle ainult: RAHVASTELIIT! Et kui seda ÜRO-d veel ees ei oleks!

KOIT ÕRUL