Hans Laar

Kõigepealt laskis Sundukov tollel meie koduvenelasel Lahelinna sõita. Ta ju tahtis kangestki veenda mind oma tegevuse õigsuses — et näe, nimekas ametimees kinnitab mu arvamusi ja kogu mõttekäiku!
Kohtumine korraldati mõistagi veel siis, kui luuremees minus ohtu nägi, s.o. enne valimiste ärajätmist. Kohtuda otsustasime linnamajas kohe pärast tööpäeva lõppu. Kui ma kohale saabusin, istus “peremees” veel oma töölaua taga ja ladus pabereid ühest virnast teise.
“Semjon ootab üht asjameest, keda ta mulle tutvustada tahab,” ütlesin.
Ennast vahetevahel meeriks kutsuv linna “peremees” tõusis kähku ning kiirustas koju, jättes linnamaja Semjoni hooleks. Ilmselt oli ta asjaga kursis. Muidu oleks ju hakanud pärima, kes või milleks. Et ta midagi ei küsinud, näitas, kes ta tegelikult oli — Semjoni sulane.
Kui pealinnamees sisenes, pani Semjon ukse lukku ja tõmbas tihedad kardinad akende ette. Milline konspiratsioon! Mul oli isegi ebaõdus tunne: kohtusin ikkagi kahe sellisega — kotiryssä ja koduvenelasega.
Oleg Gordijevski ja Inna Rogatši raamatus “Pime peegel” räägitakse sihukestest kotiryssädest lähemalt. Sellest “peeglist” on hästi näha, kuidas KGB manipuleeris soomlaste ja nende kaudu meiegagi. Kui me arvame, et nüüd nad enam nii ei tee, oleme lõpmata naiivsed.
Too pealinnakutt oli kas liiga rumal või liiga enesekindel. Tõmbas taskust oma Kaitseliidu töötõendi, millel nimi ja fotogi peal, ning pistis selle korraks mu nina alla. Jätsin meelde, igaks juhuks. Elu võis meid hiljem kokku viia. See “hiljem” on veel tulemata... Praeguses Exlandias ei huvita säärane paljastusinfo meie riigimehi.
Mees oli kuidagi kidakeelne, alustas võrdlemisi hoogsalt vene keeli, kuigi suure aktsendiga, ent varsti hakkas end tarbetult kordama... Oli ilmne, et ta nämmutas lihtsalt seda, mis Semjon oli talle ülesandeks teinud. Ta tundus koolipoisina, kes on tunniks halvasti ette valmistunud. Semjongi märkas seda, tõusis ja sosistas talle nii valjult kõrva, et minagi kuulsin: “Räägi oma keeles, sul on jube hääldus...”
Silmitsesin üle laua noorepoolset meest ja püüdsin mõistatada, kui palju tal kooliharidust võiks olla. Ta tundus kuidagi tüüpilise mustatöölisena. Ent võib-olla mõjutas mu arvamust asjaolu, et minuga vesteldes tegigi mees “musta tööd”. Hiljem on ta semud püüdnud mind veenda, et ta olevat täitnud ülemuse korraldust, mistõttu polevat sünnis tema nime nimetada.
Pikal jutul polnud mõtet. Peagi kiirustas mees autosse ning kadus õhtupimedusse. Semjongi ei tuletanud teda hiljem meelde: ju oli agendi osatäitmine tema silmis alla igasugust arvustust.
Pärast kummastavat kohtumist teavitasin Kaitseministeeriumi nõunikku. Palusin mehikesele “saba” taha seada ning koos asitõenditega vahistada. Seda muidugi ei tehtud. Hiljem ilmnes, et nõunik oli kogu loo unustanud. Kui ma talle mitme kuu pärast meelde tuletasin, lubas asja ära korraldada. Muidugi ei teinud ta jälle mitte midagi.
Aega möödus omajagu, aga too mees luuras nagu ennegi. Otsustasin ise Kaitseliidu Peastaapi minna ja selgust saada. Kui ma major Kerdi (toona oli ta veel major) kabinetti sisenesin, lösutas koduvenelane lohakas poosis pika laua taga. Mind silmanud, tõusis ta kähku ning väljus.
Kui major mulle küsivalt otsa vaatas, et mida külamees soovib või nii, ütlesin, kelle pärast olin tulnud. Tundsin ühtlasi huvi, kas Kaitseministeeriumi nõunik on talle infot andnud nimetatud mehe kohta, selle kohta, kes tõtlikult ruumist väljus. Mõistagi rääkisin majorile tolle luuraja külaskäigust Lahelinna. Ilmnes, et mitte. Nõunik oli teist korda meie jutuajamise unustanud! Kui ma kaitseliitlase koostööst Vene luurajaga rääkisin, vangutas major pead ja ütles, et mees olevat juba vallandatud.
“Te vaadake, kuidas ta kirjutab: igas lauses on viga!” lükkas toonane major, nüüd ammu juba kindralleitnant, mingid paberid mu käeulatusse. Ma ei vaevunud vaatama. Endise koolimehena olen vigaseid kirjatükke piisavalt näinud.
Kaitseliidu ülemalt saingi teada, et Semjon oli tahtnud tema juurde tööle tulla, oli mind koguni oma soovitajana nimetanud.
“Miks te teda tööle ei võtnud?” küsisin.
“Vaatasin ta käsi, kui ta dokumente lappas. Oli kohe näha, et tegu on Vene luurajaga...”
Muidugi võinuksin pärida, kuidas on võimalik, et sihuke “soovitaja” (s.t. mina ise!) veel vabaduses kõnnib. Ja hea on, et ei küsinud. Too koduvenelane ei mõtelnudki luuretööst loobuda. Üleviiduna kindral Einselni alluvusse jätkas ta seal oma urgitsustööd.
Kui Lahelinna ilmusid jäägrid, kes tollase kaitseministri Rebase arvates tulnuks Pullapääl jõuga maha suruda, saabus Lahelinna kord ja vaikus. Kahjuks vaid kolmeks nädalaks — siis nad läksid.
Pärast jäägrite saabumist külastas Semjon mind järjekordselt ning rääkis süütu näoga, et tema soovitanud (!) Kommeril ja Mosinal — jäägrite komandöridel — minuga ühendust võtta, saamaks linna kohta pädevat infot. “Kas ma tegin õigesti?” Seda küsis ta poolenisti pilkavalt.
“Muidugi õigesti,” vastasin ja naeratasin nagu hiinlane, kellele võimumees vastu pead virutas.
“Kas jäägrid saadeti Lahelinna teile ootamatult?” küsisin.
“Lahelinnas ei toimu midagi ootamatult või nii, et me seda ammu ette ei teaks,” kinnitas seepeale luuremajor.
Minu diskrediteerimiseks kasutas Semjon muidki võtteid. 1993. aasta kevadel, kui sirelid alles õitsesid, tulime kolmekesi Lahelinna raudteejaamast minu elupaiga suunas. Üks meestest oli kõigile tuntud Hellar Grabbi, teine mu fotograafist sõber, fototarbed kotiga seljas. Semjon peatas mu tänaval ning palus pühendada talle mõne hetke.
“Kes sihuke on?” tundis huvi Washingtoni-mees Grabbi, kui luuraja oma teed läks.
“Vene luuraja, major — KGB, GRU või kurat ise teab,” vastasin.
Viivuks tundus mulle, et härrasmees Washingtonist hakkab ehk mind sihukese siivutu tutvuse pärast kahtlustama. Ent ei, kui olin talle seletanud, milles asi. Ta märkis: “On aga jultunud, tänavalgi tikub ligi!”
Päevapiltnik kahetses, et ei saanud tema larhvi jäädvustada. Hiljem proovis ta teda korduvalt oma objektiiviga püüda, aga see ei õnnestunud: ikka puges mees kellegi selja taha või pööras ise selja.
Tolle Semjoni paigutamisega üldisesse poliitilisse skeemi on mul seniajani teatavaid raskusi. Umbes niimoodi on ka kuradi paigutamisega meie tänapäeva või minevikkugi. Mees tegutses võrdlemisi laiahaardeliselt ning mullegi olulist infot pillutades. Küsisin endalt korduvalt, milleks ta seda teeb. Kuigi ta resideeris Lahelinnas kohaliku garnisoniülema “sekretärina” ning töötas tihedalt koos meie valitsuse eriesindajaga, püüdis ta viimaselegi igal sammul varju heita. Samas seisab ta filmilindilgi valitsuse endise eriesindaja Jüri Tiku selja taga, lai naeratus näol.
Mäletatavasti tegutses revolutsioonilisel Prantsusmaal paar sajandit tagasi brittide luuraja hüüdnimega Punane Pimpernel. Et pimpernel tähendab botaanikuile tuntud varsapõlve, ei ütle see meile õieti midagi. Kui toda Punast Pimperneli kõrvutada kõnealuse Semjoniga, jäävad kõlama kaks tõsiasja: luuraja ja punane. Punane ta igatahes oli ja on, kuid muidu ignorandist rojalisti vaimsusega. Pimpernel nii rumal ei olnud.
Ühel suvepäeval ootas ta ilmselt mind raudteejaamas. Kui vagunisse sisenesin, istus ta mu vastu, “juhuslikult” nagu alati. Ta lausus erilise rõhuga: “Täna on raske päev, ülimalt tähtis koosolek...”
“Kui pole saladus, siis milles see raskus?” küsisin võimalikult ükskõikselt, otsekui jutujätkuks.
“Valitsuse probleem...”
“Meie või teie valitsuse?”
Punanupp — ka selline on pimperneli eestikeelne tähendus — naeratas andestavalt. “Meie oma?! Mis te nüüd! Seal pole mingit probleemi. Siin on iseasi.”
Äkitselt küsis ta, kumb sobib minu arvates rohkem peaministriks — kas habemega või habemetu. Seejuures nimetas ta meile kõigile tuntud tegelaste nimesid. Üks meestest paraja panthabemega, teine sileda lõuaga. Kui need nimed mu teadvusse jõudsid, kuulsin, kuidas elektrirongi rattad igal põkkekohal eriliselt kolksahtasid. Meenus Lahelinna tehase ees seisnud värvikas plakat, millel kiri: ehitame uut, oma maailma. Nii too Punanupp või ka Veripea (pimperneli vasted) ehitaski.
“Pange too panthabe, kui ta teie panna on,” soovitasin.
“Ei, meile meeldib habemetu — klanitud mees,” pareeris too Vesipea. Et ma vaikisin, küsis: “Kas teate, miks ta praegu Saksamaal on?”
“Küllap õpib saksa keelt,” vastasin. Mõistagi ei hakanud ma talle seletama, et too klanitud mees võitis juba koolipõlves saksa keele olümpiaadil esikoha.
“Oh ei, ta hangib m e i l e kapitali,” märkis ta.

(Järgneb)