Endel Simmermann 75

Kriuhh va tsiuhh!!! Selline lustakas hüüe ja jalaga vastu põrandat põrutamine on Estonia teatri kauaaegne komme, mida kolleegidele õnne soovides rõõmsasti tehakse. Eelmisel nädalavahetusel sai oma “kriuhh” koos hulga lillede ja heade soovidega kätte Endel Simmermann.
“Aastate vastu ei saa,” tunnistab kikilipsuga juubilar. Kikilips kuulub mehe igapäevasesse garderoobi nii kui sokid jalga. Ja ikka kiki. Ka kodus. “Pikka lipsu olen ainult laval kandnud, elus mitte kunagi. Selle kiki kombe sain külge aastakümneid tagasi Vello Viisimaalt. Hakkas kohe hirmsasti meeldima. Neid seotud kikilipsuga mehi praegu rohkem ei teagi. See sõlme tegemine on ise juba kunst ja kandmine loomulikult kohustab ka härrasmehelikumaks. Panso ja Viisimaa olid kõvad kikivennad.”
Paides rätsepmeistri pojana sündinud Endel Simmermann tuli esimese hooga pealinna “virtsahvti” õppima Tallinna Raudteekooli ja töötas pärast kooli lõpetamist Tallinna Raudtee Peatehastes lukksepana. Juba siis tõmbas rohkem teatri poole. Pärast kolme kroonuaastat jõudis aga veendumusele, et teater, ma vajan sind. Sõjas purustatud Narva kuulsal Narva teatril polnud varemetes linnas kohta ja nii paiknetigi Paide linnas. Teatri peanäitejuht Raivo Opsola kutsus truppi ka Endel Simmermanni. Oli aasta 1947. Sellest ajast on näitlejaleiba söödud Pärnu teatris, Rakvere teatris, Vanemuises, TRA Draamateatris, RAT Estonias. Nii lihtsalt mahub elutöö ühte lausesse. Siia juurde tuleb kindlasti lisada raadioteater, televisioon, estraad, telefilm, multifilmide dubleerimine... Teatris pole tööd, mida ta teinud ei oleks... Ainult jumestajana pole kätt proovinud.
Üks asi möödunud aastaist närib juubilari hinge. Justkui oleks midagi või kedagi reetnud. See oli aastatel 1950—1951, kui ta liitus kuulsa Moskva GITIS-es õppinud eesti õppegrupiga III kursusel. Ainult selle ühe kursuse sai ta teistega koos olla, siis pidi loobuma ja Eestisse naasma. Moskva-päevil kohtus ta ka omakanditüdruku Ita Everiga, kes on samuti sündinud Paides ja pealegi samas majas, kus Endel Simmermann noorusaastail elas. Maailm polegi nii suur. Või siiski on? Paide poisipõnni lapsepõlveunistus saada klanitud välimusega poehärraks keeras sinna suunda, et üle viieteistkümne aasta tuli olla hoopistükkis neegrikuningas Kurrunurruvuti saarel, pisikese Pipi isa. Selle aja sisse mahtus neli Pipit — Helgi Sallo, Anu Kaal, Liina Saari ja Katrin Karisma. Ülo Vinteri ja Ülo Raudmäe lastemuusikal “Pipi Pikksukk” oli ülipopulaarne ja paljude praeguste emade-isade esimene kirkam teatrielamus lapsepõlvest. “Sa oled mulle 405 päeva isa olnud,” nii täpselt on Katrin Karisma selle välja rehkendanud. Aga kui paljudele Eestimaa lastele seeläbi rõõmu pakkunud ja teatrisädet sütitanud? Püüa tuult...
Oleks patt kujutada Endel Simmermanni Eesti teatriloos ainult Pipi isana. Rohkem kui pool tuhat osatäitmist põhiliselt ikka karakterrollides, sealhulgas mahlakates pisiosades. Kuid see vajaks juba omaette lugu.
Siiras ja sügav kummardus kõigi vanaemade ja vanaisade poolt, kelle laste ja lastelaste lapsepõlve oled imelist teatripäikest toonud. Suur Kuningas Kurrunurruvuti saarelt, ole tervitatud juubeli puhul ja võta vastu me alandlikud hilinenud õnnesoovid Videviku lugejate poolt! Kriuhh va tsiuhh!!!

LEMBIT SIBUL