Tänavalaps on hiljuti tekkinud nähtus. Enamasti on ta alaealine, kelle eest vanemad ei hoolitse ja kellel pole korralikku kodu. Eelkõige sellistele lastele avati mullu veebruaris Tallinnas Asula tänav 11 öömaja-turvakodu.

Vestlusest turvakodu juhataja Gert Kasega selgus, et pärast avamist oli mitu nädalat täielik vaikus. Kuid siis olid äkki abivajajad platsis, ligi pooled voodikohad hõivati ühe õhtuga. Esialgne vaikus oli olnud petlik, lihtsalt polnud infot. Öömaja töötajad väitsid, et hoolimata sotsiaalinfotelefonist, lehes kirjutatust ja raadios-teleris räägitust puudub ikka paljudel vähimgi ettekujutus abi saamise võimalustest ja tingimustest.
Asula tänava varjupaigas on 10 kohta emadele lastega, 6 kohta tüdrukutele ja 9 kohta poistele. Ruumid on puhtad ja korras. Lisaks kolmele kahekordsete vooditega toale on veel köögi- ja söögiruum, nelja kirjutuslaua ja kahe arvutiga õppimistuba, lausa euromalli sansõlm kolme dušikabiiniga ja personaliruum koos juhataja kabinetiga. Aga olukorrad, mis sunnivad lapsi ja emasid neis ruumides viibima, on sünged. Varjupaiga juhataja sõnul on tüüpiline abivajaja 10—11-aastane poiss, kes koolis ei käi või kelle õppeedukus ja käitumine on halvad ja kelle alkohoolikuist ja/või narkomaanidest vanemad on koduse elu väljakannatamatuks muutnud. On toksikomaane, mõned suitsetavad, ei ütle ära alkoholist ja narkootikumidest. Kui väljas kisub talveks, ööd on pikad, pimedad ja külmad, tullakse viimases hädas turvakodu ukse taha. Hulkur lastakse tuppa, antakse süüa, juhatatakse puhaste linadega voodisse. Mitte kõik ei oska külalislahkuse eest tänulikud olla... On ka seiklejaid ja jonnijaid, mõned tahavad oma kadumisega vanematele kätte maksta. Iga öömajale tulnud lapse kohta koostatakse põhjalik andmebaas. Turvakodu juhataja võtab kohe järgmisel hommikul ühendust linnaosa sotsiaalabiameti lastekaitsetöötajaga, püüab kontakteeruda lapse vanematega, õpetajatega. On ka sagedasi külalisi, kes ei vaja tutvustamist. Neist mõned on turvakodu töötajail õnnestunud vanemate nõusolekul lastekodusse paigutada. Sageli tulevad pidulembesed vanemad, kelle järeltulija on öö varjupaigas veetnud, hommikul lapsele järele ja üheskoos minnakse koju — kuni järgmise korrani. Gert Kase sõnul on siiski murettekitavalt palju ka neid vanemaid, kes lapse saatuse vastu mingit huvi ei tunne.
Nende emade hulgas, kes lastega öömajale tulevad, pole ülekaalus koduvägivalla eest põgenejad. Viimasel ajal on järjest rohkem neid, kes on kaotanud töö, muutunud maksujõuetuks ja oma kodust tänavale tõstetud. Varjupaika sattudes on nad mõned päevad vapustatud, ei suuda end koguda... Tavaliselt leitakse paari-kolme nädalaga uus elupaik, kuid leidub neidki, kellel jalgele saamine võtab kauem aega. Üks ema on elanud lapsega varjupaigas kauem kui pool aastat, nüüd hakkavat tema probleemid siiski lahenema.
Öömajalised päeval varjupaigas ei viibi. Kõige hiljem lahkutakse kell üheksa ja kõige varem võib varjupaika naasta kella viieks õhtul. Päeval peaksid lapsed olema mõistagi koolis. Emad ajavad ametiasutustes asju, viidavad aega jaamade ooteruumides, raamatukogudes ja teistes üldkasutatavates kohtades. Eelkooliealiste lastega emadele pole Asula tänava varjupaigas kohti ette nähtud. Linna ainuke ööpäevaringne varjupaik ka väikelastega emadele on Nõmme-Kase tänavas. Küsimusele, miks Asula tänava varjupaigas ei või olla päeval, vastas juhataja, et tubade planeering ja ruumipuudus ei võimalda seda. Linna sotsiaal- ja tervishoiuametist põhjendati, et Asula tänava öömaja on mõeldud kõige hullema olukorra ajutiseks leevendamiseks, mitte eluasemeks. Ööpäevaringsete turvakodude probleem olevat selles, et alati leidub ka neid, kes abi ja vastutulekut varmad ära kasutama. Varjupaik muudetakse eluasemeks ning ei soovitagi oma olukorra parandamiseks midagi ette võtta. Soe tuba ja prii ninaesine — mida veel tahta! Õhtul kell 17 kostitatakse tee ja saia-leivaga, kell 21 antakse suppi ja saia-leiba, kell 8 hommikul jälle tee ja saiad-leivad. Kuigi selle toiduga kaalus juurde ei võta, tuleb pool toidust heategevusorganisatsioonidelt. Sponsorid annetavad Tallinna Linnamisjonile, see omakorda varjupaigale. Linnamisjonile annetatust saavad varjupaigalised ka riideid ja muud esmavajalikku. Ka varjupaiga 5 täispalgalist ja 3 poole kohaga töötajat on Linnamisjonist. Raha palkadeks tuleb linnaosa sotsiaalametilt. Põhiliselt tehakse süüa, koristatakse, ollakse öövalves. Supp tuuakse Paljassaare supiköögist, leivad-saiad saab Leiburist.
Kuigi varjupaikades pole alati kõik voodikohad hõivatud, arvasid sotsiaaltöötajad üksmeelselt, et üht ööpäevaringset varjupaika on nii suurel linnal nagu Tallinn siiski hädasti vaja. Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti sotsiaalhoolekande osakonna peaspetsialist Jaanus Martinov teadis, et tööd ööpäevaringse varjupaiga asutamiseks käivad ning selle avamine ei ole tõenäoliselt enam mägede taga.

Eero Laidre