Oktoobri lõpus korraldati Tallinnas Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi teabepäev. Juba toimumiskoht, Kergetööstustehnikumi saal mõjutas kuulajaskonda — kohal oli hulk noori inimesi, sekka mõni eakas, kes ERM-iga elukutse või huviala tõttu aastaid seotud olnud. Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Selts sündis viis aastat tagasi, kui tähistati muuseumi 85. aastapäeva. Et mõte oli hea, tõestab kas või see, et praegu on seltsil ligi 800 liiget. Sõprade Selts on seadnud eesmärgiks muuseumi tutvustamise ja tema varade propageerimise, on ju püsiekspositsioonis vähe kõigest sellest, mis muuseumis talletatud. Esialgu korraldati muuseumipäevi maakondades ja teistes linnades, nüüd on tegevuse teravik suunatud koolidesse, mis on ju päris loomulik. Kui rääkida Eestimaast ja eesti kultuurist, peab rääkima noortest, neist, kes järgmisel sajandil eluhoiakuid kujundama hakkavad. Et neist pidetuid maailmakodanikke ei kasvaks, on suur töö teha ka ERM-il, teadvustada ajalugu ja keskkonda, kogu seda kultuuritausta, millest edasi tuleb minna. Tihe on olnud seltsi kontakt Vanemuise Seltsiga ning Peterburi ja Petseri eestlaskonnaga. Käidud on Mihhailovskojes ja Pihkvas ning liivlaste aladel. Viis numbrit on ilmutatud oma ajakirja Lee — andis tehtust pildi ERM-i Sõprade Seltsi esimees Jaan Õunapuu. Populaarsed on tähtpäevaüritused Raadil.
Eesti Rahva Muuseumi hetkeseisu tutvustas Ülo Siimets. Muuseumil on praegu rohkem kui üks miljon eset, fotokogus üle 200 000 foto ja negatiivi. Püsiekspositsiooni mahub napilt paar protsenti, kõik ülejäänu on hoidlates nii peamajas Veski tänav 32 kui ka mitmes hoidlaks kohandatud kirikus. Hiljuti valminud näitusemajas Kuperjanovi tänavas on püsiväljapanekule lisaks vahetatavaid näitusi. Sellest kõneldi ning Tartusse muuseumiga tutvuma kutsuti kõiki huvilisi. “Tulge ja vaadake oma silmaga,” rõhutas ka Virve Tuubel, kes kõneles muuseumi ja kooli koostööst. Muuseum suudab koolile muidugi väga palju põnevat pakkuda, paraku on koolid üldreeglina vaesed ning ühest vabariigi äärest teise sõitmine maksab üsna palju. Nii peaks muuseumi ja kooli koostöö tähendama mäe (s.t. muuseumi) minekut Muhamedi juurde. Muidugi eeldab see trükiseid, rikkalikku pildimaterjali, miks mitte ka huvitavat kodulehekülge internetis. V. Tuubeli esinemist kuulates jäi mulje, et selles valdkonnas on kasvuruumi veel rohkesti.
Mõttematerjali pakkusid Reet Piiri, kes rääkis rahvarõivast kui sümbolist, ning Jaak Prozes, kes heitis pilgu hõimupäevade ajaloole.
Mare Piho teema oli “Setud Siberis”. Eesti asundustest Venemaal on kirjutatud ja kõneldud päris palju. Hoopis vähem tuntud on Venemaal asuvate setu külade lugu. Maanäljas setud rändasid Jenissei äärde 1893.—1914. a. Muidugi läksid nooremad ja teokamad, oletatavasti 6000—10 000 inimest. See oli keeruline minek, veel keerulisem elu, sest põlisrahvast oli seal vähe, põhilise elanikkonna moodustasid sunnitöölised ja kasakad. Krasnojarski ümbruses on olnud suured setu-eesti segakülad Uus-Petseri, Narva ja Haidak, praeguseks venestunud, laialipillatud asustusega. Kunagistest viljakatest põldudest on saanud mahajäetud kaevandused, kalarikas Mana jõgi on saastunud. Siberi setude saatus on sarnane paljude Siberi soome-ugri hõimude omaga. Eesti riik ei ole suuteline midagi muutma. On aga väga oluline, et me sellest rohkem teada saame, ning just ERM-i ekspeditsioonid on seda teemat valgustada ja uurida püüdnud.
Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi tegevus väärib täit tunnustust, märksa laiemat tutvustamist kindlasti ka.

IMBI JELETSKY