Kunagine kuulus Kentuki Lõvi tuleb nüüd hallipäisena Draamateatri trepist üles, näpus kilekott, kust saunaviht paistmas. Saunapäev. Ja tee mis tahad, aga vägisi tuleb meelde Tootsi-Kiire kuulus leiliviskamine ja lõdisemine. Tuleb meelde muudki, mis seotud kunagise ülipopulaarse paariga. Jaanus Orgulas ja Ervin Abel. Kõik need kivirüntapuntaäntad, Krisostomused, saapanööbid, tamasseri rauad... Ühe põlvkonna noorusaastate esimesed teatrielamused on nende kahe mehega seotud. Üht neist, Ervin Abelit, kes end peaaegu et eluaegseks Kiireks mängis, ei ole enam meie hulgas. Juba kaheksateist aastat. “Oh aeg!” ohkab Jaanus Orgulas, kui mööda Draamateatri kitsukest koridori tema garderoobi poole astume. 8. novembril oleks Ervin Abel saanud 70. Jaanus Orgulasel endal saab neis kodustes koridorides kõndimist sel sügisel 55 aastat.
Jaanus Orgulase ja Ervin Abeli teed ristusid Moskvas, GITIS-e kuulsal kursusel, kus 26 noort Eestist viie aasta jooksul kõrghariduse poole pürgis. Ühtäkki tekkis vajadus veel paari-kolme poisi järele ja nii kursusevanem Jaanus Orgulas uute “nägude” otsimiseks Eestisse saadetigi. Teada oli, et Rakveres on üks noor mees, kes isetegevuses operetirollidega silma paistnud. Nii nad kokku said. Kui kursus 1953. aastal lõpetas, taheti neist luua Pärnu oblasti teater. Ei saanud asja ja nii suunati kõik Tallinna, Draamateatrisse. Määravaks sai Kulno Süvalepa 1954. aasta kevadel lavastatud “Kevade”. Seal sündis Ervin Abeli Jorh Adniel Kiir, mis tahtmatult kõigis tema hilisemates rollides ja osatäitmistes rohkem või vähem välja lõi. “Kevade” oli populaarne. Dekoratsioonid ja kostüümid kulusid, tehti uued. Kokku mängiti täissaalidele 286 etendust.
Hakkas idanema mõte viia Toots ja Kiir estraadilavale. Romulus Tiitus oli see mees, kes esimese estraadikava “Terekest kah!” paberile pani. Filharmoonia sildi all anti tihtipeale kaks etendust päevas. Kokku kogunes neid 450. Oli siis aasta kuuskümmend viis... Romulus Tiituse sulest tuli teinegi estraadikava “Oh sa issand!”. Kahe kavaga kokku naerutati ja hullutati rahvast ligi tuhat korda. Igal kolhoosiesimehel oli auasjaks Tootsile-Kiirele laud katta või saun kütta. Rahva lemmikutel pidi tugev tervis olema, et sellele valule vastu panna. Neli aastat elu ratastel ja ööd hotellides-võõrastemajades. “Eks ta tüütas muidugi ära, aga raha tuli ka. Kui teatris oli näitleja palk 100 rubla, siis meie saime 750 kulli kuus,” meenutab Jaanus Orgulas. “Ervin rahalugeja mees ei olnud. Lahtise käega. Kui lõunasöögi arve oli 4 rubla, läks kümnekas laks lauale ja tagasi polnud vaja. Kalamehena teati teda ka, aga kala ta ise ei söönud. Tomatit ei võtnud ka suu sisse. Kuid konservi “Räim tomatis” pani kahe suupoolega. Selline mees oli.”
Tootsi-Kiire teemadel kirjutasid uusi lavastusi teisedki mehed, näiteks Priit Aimla “Kasutage Karu teenet” ja Uno Laht “Maailm vestitaskus ehk räim tomatis”, kuid kahe esimese tüki tormilise eduni need ei jõudnud.
8. novembriks on Jaanus Orgulas palutud Sakala Keskusesse, kus estraadietendusega “Elu nagu Tootsi tasku” tähistatakse Ervin Abeli 70. sünniaastapäeva. Selle etenduse on kokku seadnud ja kirjutanud Ervin Abeli kunagiste menutekstide põhjal tema poeg Margus Abel, kes isa mälestusõhtul on ise Kiire rollis. Eks publikul on võimalus kontrollida rahvalikku ütlemist käbide ja kändude kohta. Jaanus Orgulasel aga nii mõnegi teksti juures nostalgiliselt meenutada... eh, olime Paunvere poisid. Ja ümiseda laulu “Mu piip kui pigipirakas, tal puudub ainult tubakas...”.

LEMBIT SIBUL