Kuidas maksujõuetuna elama jääda ühiskonnas, kus kõik maksab? Kodutute arv aina suureneb. Kõige hullem, et me ei tea, kuidas selle ühiskonnakihi teket ära hoida või vähemalt pidurdada. “Võitleme tagajärgedega ja see võitlus on üsnagi lootusetu,” ütles Tallinna Linnamisjoni kodutute projekti juht Andres Rass. Sama kinnitas ka Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti sotsiaalhoolekande osakonna peaspetsialist Jaanus Martinov. Esimesed kodutute öömajad avati Tallinnas 1997. aasta algul.

JAANUS MARTINOV: “Praegu on linna suuremaid kodutute öömaju Mustamäel Akadeemia tee 48, kus kohti 40 mehele. Põhja-Tallinnas Alasi tänavas saab öömaja 30 meest ja 12 naist. See on ainuke naistele mõeldud öömaja linnas. Sealse klientuuri hulgas on raskest alko- või narkosõltuvusest invaliidistunuid. Ka tuberkuloosihaigeid ja peaaegu liikumisvõimetuid, raskelt ravitavate mädanevate haavadega haigeid, kes ootavad pääsu hooldushaiglasse. Nõmme-Kase 12 ja Asula 11 asuvad turvakodud on mõeldud peamiselt perevägivalla all kannatavatele lastele ja emadele. Tänavu avasime Lasnamäel (Ülemiste tee 7) hooldekeskuse 12 mehele. Lisaks öömajale antakse seal täiend- ja toimetulekuõpet. Sealne seltskond on kõige lootustandvam. Enamik mehi on töö- ja õpitahtelised, paljud maksavad ise oma elamiskulud, sest on leidnud töökoha. Vajadus seda laadi hooldekeskuste järele on suurem kui meie võimalused. Saame siiski aidata vaid neid, kes oma olukorra paranemise heaks ka ise midagi teevad. Eesmärk on, et igas linnaosas oleks üks õppe- ja hooldekeskus.
Meie põhiklient on aga kahjuks 25-aastane mees, kes pärast kümneaastast enda mürgitamist sõltuvusainetega on invaliidistunud. Senised kogemused on näidanud, et umbes 15—20% suudab tõhusate abikavade ja täiendõppe varal normaalsesse ellu tagasi pöörduda. Me ei pea õigeks, kui oma raha eest ennast mürgitatakse, toidu ja peavarju aga peab kindlustama maksumaksja. Arvestagem, et üks kodutu öömajaline läheb linnale maksma 38—40 krooni ööpäevas. Kõigi Tallinna öömajade ja turvakodude majandamiseks kulub 1,56 miljonit krooni aastas.
Öömajasid ja turvakodusid hooldavad nn. operaatorfirmad. Need on mittetulunduslikud heategevusorganisatsioonid, kellega linnaosade sotsiaalosakonnad sõlmivad lepingu, mille alusel ostavad neilt mõõduka tasu eest teenuseid, nagu pesu pesemine, ruumide valve ja korrashoid, desinfitseerimine jne. Praegune põhiline koostööpartner on Tallinna Linnamisjon.
Kodutud üldreeglina päeval öömajas ei viibi, ruumidesse võivad jääda vaid haiged. Liikumisvõimelisemad neist aitavad päeval koristada ja ruume desinfitseerida. Öömajaliseks ei saada suvaliselt. Kes, kuhu ja kui kauaks, selle määrab sotsiaal- ja tervishoiuamet. Tavaliselt üle kahe kuu ühte öömajalist ei peeta. Selle ajaga peab abivajaja n.-ö. oma jalgele saama. Tasuta süüa antakse kaks korda päevas. Hommikul tee ja võileivad, õhtusöök on toekam. Emade ja laste turvakodus elatakse ööpäevaringselt. Eelarve ei võimalda, vähemalt esialgu, turvakodude arvu suurendada. Küll aga üritame tellida operaatorfirmadelt lisateenuseid, näiteks palgata täiend- ja ümberõppeks lektoreid. Selleks raha kokku hoida poleks arukas.”
Kodutute ööbimispaika Mustamäel Akadeemia teel ei näita viidad ja isegi ukse kõrval puudub silt.
Öömajas on kolm ruumi vooditega, köök, sansõlm kolme dušikohaga ja täikapiga, laoruumid ja väike personalituba.
Tallinna Linnamisjoni kodutute projekti tegevjuht ANDRES RASS:
“Meie klientuur on väga kirju. Mitte kõik pole alko- ja narkosõltlased. Näiteks noored tulevad pealinna tööd otsima. Kuulu järgi olevat Tallinnas seda palju kergem leida kui keskustest kaugel. Tööd kohe ei saa, aeg läheb, raha kulub, ööbida pole kusagil, edasi-tagasi-sõitmine on kulukas. Jääbki üle vaid meie abile loota. Meile satub ka neid, kellel pensionist mõni aasta puudu. Tööandjad sellises vanuses kohasoovijat ei vaja ja ongi inimene maksejõuetu. Täiesti korralikust inimesest on saanud abivajaja. Koostöös Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuametiga on kõige viletsama tervisega kodutud õnnestunud hooldekodudesse paigutada, mõned isegi hooldushaiglasse. On neidki, kes sealt esimesel võimalusel, kui tervis vähegi lubab, jalga lasevad. Varsti on nad jälle ringiga tagasi meie ukse taga...
Meil on oma sisekorra eeskirjad. Kui patsient nende vastu korduvalt eksib, oleme sunnitud tema abistamise lõpetama. On ka leping turvafirmaga, kust väljakutse peale tuleb abi 2 minutiga. Aasta jooksul oleme nende abi vajanud vaid kahel korral ja needki juhtumid polnud kuigi tõsised. Üldiselt püütakse korda ja isegi puhtust hoida, teatakse, et öömaja on nende viimane võimalus. Talvel on vajadus meie järele tunduvalt suurem kui suvel, mil mõnikord pooled voodid tühjad.
Mõnelegi on eluga toimetulek pelgalt eneseületamise küsimus. Ma ei usu, et 30—40-aastane mees ei leia tööd. Ka meie oleme siin väikesepalgalist tegevust pakkunud, kuid paljud ei taha midagi teha.
Riigile tuleks siiski odavam öömaju juurde rajada kui kuuridest, põõsastest ja trepikodadest alajahtunud kodutuid kiirabiga kokku korjata ja neid mitu kuud haiglas ravida. Näiteks ühe meie endise kliendi alajahtumisest ravimise kulud olid 42 000 krooni. Ühe kodutu ülalpidamine ööpäevas maksab 38 krooni, meie 40 patsienti saaksid 42 000 krooni eest siin elada ligi kuu aega. Teeme, mis suudame, aga kogu maailma häda siia Mustamäe keldrisse ju ei mahu.”

Eero Laidre