Õnnetus ei hüüa tulles

Vanasõna “Õnnetus ei hüüa tulles” võib mõista viitena vajadusele olla alati valmis ka ebameeldivaks üllatuseks. Vigastuse või äkilise haigestumise korral tähendab see inimese oskust abistada ennast ja teisi. Kiiret tegutsemist nõudvaid väiksemaid või suuremaid tervisehäireid on rohkesti. Videvik hakkab kirjutama sagedamini esinevatest.

PÕRUTUS
P õ r u t u s on kukkumise või löögi tagajärjel tekkinud kehavigastus. Nahk jääb vigastuskohal terveks, kuid pehmetes kudedes tekib turse, tõsisemal juhul verevalum. Vigastusega kaasneb valu. M u h k (paikne turse) ilmub löögi kohale 10—20 minuti jooksul. Vananemisel muutuvad veresoonte seinad hapramaks, mistõttu isegi kerge löök võib verevalumi põhjustada.
Esmaabi: põrutatud kohale asetada külm märg rätik või jääkott 20—30 minutiks. Nii toimitakse mitu korda, vajadusel ka järgmisel päeval. Lamamisel tõstetakse põrutatud jäse kõrgemale. Muhule vajutatakse õrnalt külma esemega või külma märja kokkukeeratud rätikuga.
L i i g e s e p õ r u t u s e l tekivad verevalumid ja turse, liigutused on valulikud ja piiratud.
Esmaabi: esimese kahe päeva jooksul teha liigesele tugev rõhkside ja hoida seda märja ning külmana. Kolmandast päevast alates on lubatud viinakompress.
A j u p õ r u t u s tekib löögist vastu pead (kallaletung, kõrgelt kukkumine). Peaaju kahjustumise tunnuseks on sageli lühiajaline teadvusekaotus (kannatanu ei mäleta, kuidas õnnetus juhtus), peavalu, uimasus, nõrkus- ja iiveldustunne, oksendamine, tasakaalu- ja nägemishäired.
Esmaabi: kannatanu panna külili lamama, pea peale külm rätik või külm kott. Kutsuda kiirabi.
P õ r u t u s e v ä l t i m i s e k s peab võimaluste piires vähendama kukkumise ja enda äralöömise ohtu. Igal mööbliesemel, näiteks taburetil või toolil olgu kindel asukoht, siis saab neist pimedaski ohutult mööduda. Õnnetuse võib põhjustada eakama inimese liikumisteele juhuslikult jäetud selja- või kandekott, ämber või kast. Libisemis- ja kukkumisoht on ka toas libedal põrandal või vaibal, mis nihkub hõlpsasti paigast. Ohuallikaks on lävepakud, kuid oma eluruumides neile tavaliselt ei komistata. Ohtlikum on võõras koht või uus korter, millega pole veel harjutud.
Kõrgemale, näiteks kardinapuuni või kapi ülemiste riiuliteni küünitamiseks ei maksa astuda kolmejalgsele taburetile, mis kergesti ümber läheb. Veelgi ohtlikum on lauale või toolile pandud taburet, tool või kast, mis võib ära libiseda või vajuda. Eriti riskantne on taburetile, trepp- või harkredelile ronida vanades lohmakates toatuhvlites, mis jalga enam ei toeta. Parem siis juba paljajalu. Kui esineb väiksemaidki märke tasakaaluhäiretest, siis on muidugi arukas kõrgemale ronimisest loobuda.
Ohtlik paik võib olla vannituba või WC (käimla). Sinna on otstarbekas paigaldada käepidemed, et hõlbustada püstitõusmist, vanni minekut ja vannist väljumist. Alles hiljuti vajas Tallinnas vanem inimene päästeteenistuse abi, et vannist välja saada. Hea, et telefon oli käepärast. Pesemisvahendist libe vann on põhjustanud nii mõnegi kukkumise, õla- ja küünarvarre või vaagna põrutuse, halvemal juhul isegi luumurru.
Sügisesel märjal ja pimedal ajal väljas liikudes varitseb alati oht libastuda, kukkuda ja mõnda kehaosa põrutada. Ettevaatust!

Harry Jänes