Tallinnas Weizenbergi tänavas on ühekordne roheline puumaja, mille kohal gooti tähtedega suur silt “Kohvik” ja kõrval vaateaknal afišš “Käsitöö müük”.

Kohvikul on oma köök koka ja kondiitriga, avatud iga päev seitse tundi. Lõunatundidel on siin palju rahvast, kandikuga seisavad järjekorras eakad inimesed, vahel ka emad lastega, peamiselt Kadrioru kandi elanikud. Toitude hinnad on odavamad kui mõnedes teistes Tallinna söögikohtades. Supi täisportsjon (olenevalt sellest, kas tegu on herne-, oa-, kapsa- või frikadellisupiga) maksab siin 7–9 krooni.
Maja vasakus tiivas käsitööpoes on vitriinides heegeldatud linikud, kootud kampsunid, kindad, sokid, õmmeldud mütsid ja nõelapadjad, puust voolitud esemed, tikitud lille- ja maastikupildid, harrastuskunstnike väikesed keraamilised vaasid ja nende signeeritud õlimaalid. Hinnad on odavamad kui teistes seda laadi kauplustes (näiteks linikud alates 10 kroonist).
Nii seda käsitööpoodi kui ka kohvikut haldab pensionäride ühistu Omaabi.
Ühistu juhatuse esinaine Karin Raspel töötab kasvatajana lastepäevakodus Mustamäel. Ta palus, et jutuajamisest võtaksid osa ka mõned teised Omaabi juhatuse liikmed.
Kuid enne seda kohtumist leidsid aset veel mõned sündmused. Nimelt oli ühel päeval kohviku välisuksel silt, et homme on kohvik lammutustööde tõttu suletud. Asi on selles, et seda maja vene ajal laiendati ja nüüd jooksevad kõrval asuvate tagastatud kruntide piirid osaliselt läbi maja, kruntide omanikud soovivad endale kuuluvaid maatükke täielikult kätte saada.
Nimetatud päeval lammutatigi kohviku köögi- ja riietusruumi sein ning õuel asuvad kuurid... Kohviku juhataja Inge Vilas oli öelnud, et kõige rohkem segab see, et köögisein lõhuti ära, sest nüüd on varustamine takistatud ning laoruumid üle koormatud, küttepuudele peab teise koha leidma.
Pärast kõike seda saime ühel päeval Karin Raspeliga käsitööpoes kokku.
Räägime kõigepealt ühistust Omaabi.
Karin Raspel: Meie ühistus Omaabi on kokku 46 pensionäri. Ka juhatuse liikmed, neid on 5, on pensionärid. Näiteks Kristina Pinn on meil kaubatundja. Tema hoole all on käsitööpood. Inge Vilas on majandusnõunik ja kohviku perenaine. Omaabi juhatuse liikmed on veel juuksur Eha Leinassaar ning pensionär Adeele Tammsalu. Tööd teeme kõik ühiskondlikus korras, palka me selle eest ei saa.
Kui kaua ühistu Omaabi juba olemas on?
Karin R.: Üle 7 aasta. Asutamiskoosolek oli 15. jaanuaril 1992.
Kristina P.: Algul saime kokku erinevates kohtades ja tegime koos käsitööd. Omatehtud asju oli meil võimalik müüma hakata siis, kui saime praeguse maja oma hoole alla.
Karin R.: See on omaette lugu. Selle maja omanik on vanaproua Ene Riisna, kes elab New Yorgis, tema esindaja Tallinnas on majandusspetsialist Enn Roose. Omanik on andnud meie ühistule loa seda maja kasutada. Kui loa saime, tegime siin ühiselt remondi. Palju tööd tuli teha. Hea on see, et maja omanik ei nõua meie ühistult maja kasutamise eest renti. Kommunaalmaksud on muidugi ühistu enda mure. Käsitööpoes võtame asju komisjonimüügile ja 10 % müügitulust läheb ühistu kassasse, et saaksime küttepuude ja elektri eest maksta.
Kas mõni asutus või organisatsioon on teie pensionäride ühistut ka aidanud või toetanud?
Karin R.: Sotsiaalosakond pole meid küll rahaliselt toetanud. Ainult Saksamaalt oleme saanud humanitaarabiraha, mis andis meile võimaluse sisse seada toidutalongid. Nimelt jagame tasuta paarikümnele inimesele, kelle pension on väga pisike, toidutalonge (väärtus 12 krooni), mille eest nad saavad meie kohvikus söömas käia.
Kuidas ühistu oma majandusasjadega hakkama saab?
Karin R.: Peame hakkama saama. Mitmes suhtes. Näiteks kütteks ostame puid, sest briketist jääb järele palju tuhka ja seda pole kuhugi panna, sest oleme niikuinii teistest omanikest ümber piiratud, need hakkasid isegi meie maja lammutama. Komisjonimüüki antavatele asjadele määrab komisjon hinnad, mis on odavamad kui Tallinna teistes käsitööpoodides.
Kristina P.: Muidu neid ju võib-olla ei ostetaks. Läbimüüki vähendab ka see, et meie kauplus asub äärelinnas.
Kust saavad kohvik ja pood oma inventari? Kohvikus on seintel isegi Eduard Wiiralti graafikat.
Kristina P.: Need kõik on kodudest siia toodud.
Karin R.: Talvel kütame igal hommikul ahjusid ja peseme põrandaid. Ühistu liikmed on meie enda koostatud graafiku alusel umbes kord või paar korda kuus käsitööpoes müümas. Tasu selle eest pole ühistul võimalik maksta, saame selleks päevaks anda ainult kohviku toidutalongi. Jääb vaid isetegemise rõõm.
Aga muresid on ikka palju?
Karin R.: Vahel on ka rõõmsamaid päevi. Meil on omad jõuluõhtud, näärikuu keskel on ühistu aastapäevapidu. Paneme ühiskassasse igaüks oma 5 või 10 krooni, keedame kohvi, laulame ja loeme luuletusi... Aga praegu on küll südamel suur mure, et mis meie kohvikust ja käsitööpoest edasi saab, kui naaberkruntide omanikud veel midagi lammutama hakkavad....
* * *
Siinkohal väljavõte Eesti Päevalehes ilmunud Helen Eelranna kirjutisest “Krundinaabrid lammutavad vanurite lemmikkohvikut”:
“Weizenbergi ja Poska tänava nurgal asuva kohviku kõrvalkrundil alustati uue korterelamu ehitamist. Ka teine naaber renoveerib suurt elumaja ning tahab piiri järgi talle kuuluvat territooriumi majast varem või hiljem kätte saada. Omaniku esindaja Mart-Juhan Must on piirist rääkides kõigutamatu... Tallinna Kesklinna valitsus tunnistas, et on probleemi suhtes nõutu. Ettevõtlusosakonnast öeldi, et linnaosavalitsus sekkuda ei saa ning tegemist on puhtalt omanike omavahelise probleemiga.”
Kus on probleemi lahendus?

KARL TAMBERG