Hea tahte ühing Lootus on Käinas tuttav juba mitu aastat. Siiani mahtus see paari väiksesse tuppa, kus ei olnud õieti ringikeeramise ruumigi. Nüüd on otse vallamaja külje alla tekkinud ilus valge nukumaja. Ei tunne vene ajal ehitatud, pankrotti läinud ja lagunema lastud sauna, toda parajat tondilossi enam äragi. Ei usuks ka, et sellisest varemest midagi teha oleks saadud, kui fotoalbum Käina eakate päevakeskuses ei tõestaks, et tehtud ometi on.

Alustati mõttest
Lea Kallas on Lootuse juhatuse esinaine ja hing. Mõni on väitnud, et kõik, mis tehtud, on tänu temale. Lootus alustas 1995. aastal, mingit kindlat liikmeskonda ei ole, on 5-liikmeline tegevust koordineeriv juhatus ja on inimesed, kes abi vajavad.
“Hiiumaal on teada, kes on kes, mis valuga keegi elab. Väike maa, meretagune asi. Tööpuudust ja muid hädasid on ka siin, inimesed siplevad nende sees. Nii me siis otsustasimegi moodustada oma hea tahte ühingu. Tahame neile abiks olla, kes on elu hammaste vahele jäänud. Kui juhtub midagi halba, õnnetus või tulekahi, oleme püüdnud hädalisi aidata. Alati ei olegi raha nii tähtis kui soov mõista ja kaastunne. Hingeabi annab pastor Enno Tuulik. Lootus on kristlik ühendus. Põhikirjas on märgitud, et ollakse mittetulunduslik halastus- ja heategevusühing, mille eesmärk on kristlikul alusel moraalselt ja materiaalselt aidata, halastust ja heategevust viljelda.
Praegu on raske igaühel. Meil endal on ka raske. Ainuke Lootuse tegelik sissetulek on see, mis saadakse oma second handi kaupluses pruugitud riideid ja majapidamistarbeid müües. Ostja on üha vaesem ja ega annetajadki rikkamaks lähe, vähemalt Hiiumaal küll mitte. Siinsed ettevõtted meid toetanud ei ole, aga me ei teagi, kelle südamele võiks koputada. Riided ja kogu muu kraam on tulnud Rootsist, ikka tänu isiklikele kontaktidele, sõpradele ja tuttavatele, kes seal elavad. Hiiumaa nimel on Rootsis eriline kõla, öeldakse olevat kuum nimi. Oleks Käinal Rootsis mõni sõprusvald, laabuks kõik kergemini. Aga ei ole. Heategevust koordineeriv ja suunav keskus Eestis teeks paljud asjad lihtsamaks.
Vahepealne kõmu, et Eesti enam humanitaarabi ei tahagi, on õnneks vaibunud.
Meil jääksid ilma selleta paljud paljaks,” ütles Lea Kallas. “Just viimasel ajal on vahe veel suurem, vaene on tõesti vaene. Kilomeetrise tuuriga võid käia niisugustes peredes, kus inimesed on lõppvaesed, korralikud tublid tööinimesed, aga vaesus ronib uksest ja aknast sisse.”
Ega hiidlased ise ka kitsi käega ole. Vahel on hommikul riidekomps, mööbliese või majapidamismasin poe ukse taha toodud. Ega heategusid siin suure kella külge ei panda, toojad lokku lööma ei lähe.
Lea Kallas on heategevusega seotud olnud nii kaua, kui ta mäletab. “See on mul emast. Tema kohe pidi haigele naabrimehele pudrukausi viima või lastekarjaga üksi jäänud naise lauta lambatalle saatma. See sundus oli tema sees, teisiti ta ei saanud, kuigi ka endal oli lapseline pere ning suur rikkus uksest ja aknast sisse ei tükkinud.” L. Kallas on oma õlule võtnud ka koduhoolduse. Käina vallas on üheksa vanurit, kellele ta viib toitu, kannab puud sisse, koristab tuba. Vanainimene naljalt igaüht omaks ei võta. Läks aega, enne kui talle oma muresidki rääkima hakati. Ise ta arvab: “Sulasin kiiresti sisse. Kõigiga aga kaasa nutta ei jaksa, õhtuks oled vaimselt ikka väga läbi, kui kõigele kaasa elad. Peab leidma kesktee. Meie põhimõte on, et lootus sureb viimasena, usku, lootust ja armastust me jagamegi.”
Lootus jagab
Peale vaimujõu andmise, mida ju kuidagi mõõta ei saa, on tegevusel ka teine, hoopis maisem pool.
Invaliididele on antud tasuta abivahendeid, Imastu lastekodusse, tules kannatanud Halinga hooldekodusse ning Hiiumaa Tohvri hooldekodusse on viidud voodipesu ja rõivaid, kohalikud koolid on saanud pinke, tahvleid, arvutiklassi varustust, puuetega lastele on igal aastal olnud jõulupuu kingitustega, I klassi minejad said ranitsa jne. jne. Seda loetelu võiks jätkata.
Üks kõige rõõmsam annetus on tulevasele emale.
Värmlandist on saadetud beebivankrid koos kõige väikesele inimesele vajalikuga, on mähkmed, pesu, lutipudelid. Selliseid kauneid komplekte on tulnud paarkümmend.
Ly Vares, praegune päevakeskuse juhataja: “Minul on kodus paariaastane poisipõnn, seda, oma neljandat last oodates ei teadnud ma Lootusest veel midagi. Olin pisarateni liigutatud, kui mind üles otsiti ja selline ilus kingitus toodi. Foto saatsime Rootsi kinkijatele “asitõendiks”. Pidi seal Värmlandis praegugi üleval olema.”
Päevakeskus
on Lootuse kauplusega ühes majas, tollessamas endises saunas Käina aleviku keskel, avati alles augustikuus. Ilusa remondi tegi heategevusühing ise, peamiselt ümbruskonna töötute abiga. Aega ja vaeva nõudis, aga tulemus väärib seda täiesti.
Päevakeskust luues mõeldi ennekõike pensionäridele, invaliididele ja töötutele, kuid teretulnud on kõik. Saab ajalehti ja ajakirju lugeda, lauamänge mängida, õmblusmasinad ootavad kasutajaid, tulevikus saab üles kangasteljed ja pesumasinad ning tööle ka duširuumi. Juba on korraldatud töötute päev, kus olid velsker, juuksur ja vallaametnikud, räägiti töö leidmise võimalustest, mõni mees pandi pealaest jalatallani riidesse, kõigile kingiti flanellsärgid, koos joodi tass teed. Paari aasta eest tehti üheskoos korda Käina surnuaed. Päevakeskuses oli ratastoolimehe Kaupo Holtsmanni automudelite näitus, oma uhkeid ristpistepilte on lubanud välja panna vanaproua Ristiväljalt. Juba on päevakeskuses tegevust leidnud ka puuetega noored. Armilde Nurmsalu juhendamisel teevad poisid puutööd, õpitakse punumiskunsti, lahendatakse ristsõnu, joonistatakse ja lauldakse.
Perenaise Ly Varese sõnul on oluline, et maja elaks, et sinna tuleksid tegevust otsima paljud. Pensionäridel on oma klubi, puuetega inimestel aga ei olnud siiani kusagil aega veeta.
Lea Kallas on Puuetega Inimeste Koja loomisest saadik ka invaliididega tegelnud. Kontakt on Lapimaa invaühinguga ning hiljuti käisid kaks hiidlast seal külas. Tagasi tulles ütlesid nad, et alles nüüd said aru, kuidas ratastoolimees võib elada. Vahe meie ja soome elu vahel on tohutu. Asi pole üksnes rahas, mida neil on ja meil ei ole, ennekõike on vahe hoiakutes. Soomes on invaliid ühiskonna täisväärtuslik liige, meil ikka veel nurkasurutu, kes kodus lakke vaatab.
Päevakeskuses on algus, plaanide tegemise aeg. Sügisel, kui põllutööd valmis ja elu tubasem, hakkab ka päevakeskuse päev ilmet võtma. Lea Kallas rääkis, et tema kinnisidee on hakata nn. istumistantsu korraldama. Jalg jääb aastatega töntsimaks, ent toolil end muusika taktis liigutada ja läinud noorust meelde tuletada on ju tore. Istumistants on menukas ka paljudes hooldeasutustes. Selle tervistavast toimest pole mõtet rääkidagi. Plaane on palju. Ent üks aga on ka olemas – raha päevakeskuse tarvis saadi projektist, mis kestab uue aastani. Töölepingud on sõlmitud detsembrikuuni. “Ei tea, kauaks meid on,” ütles Lea Kallas nagu muuseas. Projektid on head asjad, tihtipeale aitavad need esimesi samme astuda. Tee ei tohi püsti tõusta ka siis, kui see rahakott tühjaks on saanud. Käina valla sotsiaaltöö on olnud oma inimeste vajadusi arvestav. Ühe projekti lõpp ei tohi ka päevakeskuse lõppu tähendada. Usutavasti ei tähendagi.

IMBI JELETSKY