1. Sissejuhatus
Eesti vanuripoliitika rajaneb rahvusvahelisel põhimõttel ühiskond
kõigile, mis tähendab seda, et ühiskond koosneb eri
vanuses inimestest, kellel peab olema võimalus osaleda ühiskonnaelus
east sõltumatult. Vanuripoliitika keskendub eakate asendi ja elutingimustega
seotud eesmärkidele, strateegiale ning tegevusviisidele.
Vanuripoliitika on suunatud järgmistele valdkondadele:
perekond ja keskkond;
tervishoid ja hoolekanne;
töötamine ja toimetulek;
haridus, kultuur ja sport;
mittetulundusühingud ja eneseabi;
regionaalne ja rahvusvaheline koostöö.
2. Vanuripoliitika eesmärgid
Inimeste ettevalmistamine toimetulekuks hilisemas elus on Eesti sotsiaalpoliitika
aluseid. Vanurite probleemid on tihedalt seotud elustandardi tõstmisega
ning inimõiguste tagamisega. Vanurite heaolu sõltub ennekõike
nende sotsiaalsest integratsioonist, milles majanduslik kindlustatus seisab
esikohal.
Nii nagu igal teisel ühiskonnaliikmel, on vanuril õigus väärikale
kohtlemisele, privaatsusele, kindlale sissetulekule, eluruumile, ohutule
keskkonnale, ravi- ja hoolekandeteenustele, aktiivsele puhkusele, osavõtule
kultuurielust, teadmiste täiendamisele, elukoha valikule ning kaasarääkimisele
ühiskonna asjades.
Mida rohkem on ühiskonnas endaga toime tulevaid eakaid inimesi, seda
vähem lähevad vanurid riigile maksma. Seepärast on oluline
püüda eakate toimetulekuvõimet toetada. Kulutused, mis
tehakse vanurite integreerimiseks ühiskonda, on kogu ühiskonnale
kasulikud investeeringud. Eriti oluline on suurendada töövõimeliste
pensionäride suhtarvu.
Eakate vajadusi ei saa ega tohi standardiseerida, need sõltuvad riigi
majandusolukorrast, asjaosaliste soost, perekonnaseisust, haridusest, bioloogilisest
ja psühholoogilisest vanusest, kehalisest ja vaimsest tervisest, elulaadist.
Oluline on luua paindlik teenuste süsteem, mis tõhustab eakate
toimetulekut.
Eesti vanuripoliitika eesmärgid on:
integreerida vanuripoliitika teistesse sotsiaalpoliitika osadesse
(tööhõive, haridus, eluase jne.), pidades silmas Eesti
ühinemist Euroopa Liiduga ning võttes arvesse vanurite toimetuleku,
tervishoiu, psühholoogilisi, kultuurilisi, religioosseid ja teisi olulisi
probleeme;
kindlustada eakatele inimestele eneseväärikust säilitav
elustandard ja teiste earühmadega võrdne positsioon ühiskonnas;
pidada ebaeetiliseks vanuselist diskrimineerimist, edendada eakate
poliitilist ja sotsiaalset osalust ühiskonnaelus;
süvendada teadmisi vananemisest ja tervisekäitumisest,
kehalise, vaimse ja sotsiaalse võimekuse säilitamisest, mis
aitab pikendada keskmist eluiga;
selgitada vanuritele eneseabi tähtsust, soodustada põlvkondadevahelist
solidaarsust, vastastikust arusaamist ning koostööd;
väärtustada eakaid kui traditsioonide ja kultuuripärandi
hoidjaid ning vaimsete väärtuse kandjaid, samuti rahvusliku identiteedi
kindlustajaid;
luua võimalused eakate iseseisvaks toimetulekuks eluga ning
emotsionaalseks heaoluks; rõhutavalt selgitada pidevat eneseharimist,
mis tagab teadlikuma osalemise ühiskonnaelus;
tagada esmajärjekorra-abi vajavatele vanuritele sobiv elukeskkond
ning kaasa aidata nende rehabilitatsioonile;
kutsuda meediat kajastama vanemate inimeste probleeme, nende toimetulekut
ning nende osalust ühiskonnas.
Tegevussuunad
Riigi- ja omavalitsusasutustes tehtavate otsuste puhul ja sotsiaalpoliitika
kavandamisel tuleb arvestada demograafilist olukorda ja eesseisvaid muutusi,
võttes arvesse vanurite osatähtsust ja vajadusi.
Riigi- ja omavalitsusametnike kohustuseks on oma töös arvestada
vanurite vajadustega, kindlustada ühiskonna ressursside õiglane
jaotamine eri vanuserühmade vahel. Arvestada tuleb ka palga ja pensioni
vahekorda kui eetilist, majanduslikku ning õiguslikku kriteeriumi.
Riik, omavalitsused, erasektor ja mittetulundusühingud peavad eakate
probleeme lahendama üheskoos. Kui on koostamisel vanureid puudutavad
otsused, tuleb neid ja nende organisatsioone kaasa tõmmata. Riik
toetab vanureid käsitlevaid teoreetilisi ja rakenduslikke uurimusi.
3. Perekond ja keskkond
Nii vanade kui noorte eduka toimetuleku eeliseks on vastastikune koostöö
ning abi.
Vanuril on õigus perekonna abile. Selle puudumisel peab ta saama
tuge riigilt ja/või omavalitsuselt.
Vanurite elukeskkond peab võimaldama nende kaasatõmbamist
ühiskonnaellu, mis tähendab eelkõige võimalust liikuda
(vajadusel abivahendite toel) ning sõidusoodustusi kasutada.
Vanuritel on õigus elada oma kodus ja vähekindlustatutel taotleda
toimetulekutoetust ning hädavajalikke sotsiaalteenuseid; vajaduse ja
soovi korral peab vanuril olema võimalus kasutada eluasemeteenuseid
(sotsiaalkorter, vanurite maja).
Kaupade ja teenuste kiire uuenemine, millega eakatel inimestel pole just
kerge kohaneda, on teinud neist rahvastikurühma, kes vajab tarbijakaitset
esmajärjekorras.
Tegevussuunad
Riik ja kohalik omavalitsus soodustavad nii seadusandluse tasandil kui rahaliste
vahenditega noorte ja vanade inimeste koostööd.
Soodustada avalikke arutelusid perekonna osast ning vanurite väärikuse
ja turvalisuse tagamist, innustada perekondi aitama oma eakaid liikmeid,
eriti neid, kes elavad üksi.
Omavalitsused pakuvad toetust perekondadele, kes hooldavad vanurit kodus.
Neile võimaldatakse sotsiaalteenuseid, vajadusel ka majanduslikku
toetust, samuti pakutakse põetus- ja hoolduskoolitust.
Väärtustades peret vanuri hooldajana, tuleb arendada ka tugivõrgustikku:
naabriabi, sõbrad, vabatahtlikud jne.
Kõigile mõeldud tarbijakaitse muudetakse vanurile kättesaadavamaks
(õigus nõuda juhendeid, telefoninõustamine, teabepäevad
jm.).
Riik/omavalitsused tagavad liikumisvõimalusi puudega vanuritele (kaldteed,
madalad trepid, telefoni ja teiste sidevahendite olemasolu).
Liiklus tänavatel ja mujal avalikes kohtades peab olema eakale inimesele
ohutu (pääs bussi ja rongi, piisav tänavavalgustus, hästi
nähtavad suure kirjaga viidad jne.).
4. Tervishoid ja hoolekanne
Vanuritel on õigus nii ambulatoorsele kui ka statsionaarsele arstiabile.
Toimetuleku huvides peavad nad kõik saama taastusravi.
Toimetulekuraskustega vanuritel on õigus hoolekandele, esmajoones
avahooldusele. Avahoolduseks on koduteenused, eluasemeteenused ja päevane
hooldamine hoolekandeasutuses ning muud teenused, mis aitavad eakal inimesel
oma kodus elades toime tulla. Eesmärk on võimalikult kauaks
säilitada iseseisvus ja kodu. Vajadusel toetavad riik/omavalitsus hooldusteenuste
eest tasumist, nõustavad koduhooldusega seotud peresid nii psühholoogiliselt,
organisatoorselt kui ka juriidiliselt. Tarvis on luua sotsiaalhooldaja-põetaja
ametikohti.
Vanuritel on õigus valida, kas ja millist abi nad soovivad.
Tegevussuunad
Vanurite tervishoiu- ja hooldusvajadusi tuleb analüüsida nii riigi
kui ka omavalitsuse eestvõttel, et neid saaks arvestada sotsiaalteenuste
planeerimisel ja eelarve koostamisel.
Tervishoiu- ja hoolekandenõustamine on asjaosalistele kättesaadav
ja tasuta.
Toimetulekuraskustega eakatel peab olema võimalik saada optimaalset
abi interdistsiplinaarse geriaatrilise hindamise alusel.
Vanurite taastusravi vajab mitmekesistamist ja tase tõstmist: geriaatriaosakonnad
haiglates, päevastatsionaarid, kodune taastusravi. Kindlasti peab siia
kuuluma põetusteenus.
Riik ja omavalitsused töötavad välja ja rakendavad puudega
eakatele sotsiaaltoetussüsteemi, katmaks osaliselt kulutusi ravimitele,
abivahenditele, sanatoorsele ravile, transpordile, sidele, täiendkoolitusele.
Pidevat kõrvalabi vajajatele, kes oma kodus enam toime ei tule ning
kel pole ka lähedasi, antakse peavarju sotsiaalmajades või hooldekodudes.
Tervishoiu- ja hoolekandeasutustel tuleb hakata rohkem soodustama eakate
aktiivsust ning võimaluse korral arvestama nende soovide ja vajadustega.
Vanuritele, eriti neile, kes elavad üksi, tuleb selgitada eneseabi
olemust ja võimalusi.
Hädavajalikud sotsiaalteenused kompenseeritakse vanurile kas riigi
või omavalitsuse summadest nii, et pärast nende tasumist ei
jääks vanuri kuusissetulek allapoole ametlikku toimetulekupiiri.
Arstide ja õdede nii põhi- kui ka täiendõppekavad
peavad sisaldama süvendatud õpetust gerontoloogiast ja geriaatriast.
5. Töötamine ja toimetulek
Riiklik sotsiaalkindlustus on vanuripoliitika oluline osa. Ulatuslikult
tuleb propageerida eraviisilist vanaduskindlustust, silmas pidades kahekümne
esimesel sajandil pensionile jääjate suurt arvu ja sellega seoses
ahenevaid võimalusi riiklike pensionide tõstmiseks.
Pensionieas töötamist tuleb soodustada, säilitades seejuures
tulumaksuvaba täispensioni, luua võimalusi töötamiseks
osalise tööajaga.
Erilist tähelepanu väärib pensionieelikute tööhõive,
et nad ei jääks teiste tööotsijate seas tagaplaanile.
On vaja luua tingimused paindlikuks üleminekuks tööperioodist
pensionipõlve (osaline tööaeg, ümberõpe, töönõuete
muutmine jne.).
Tegevussuunad
Riik vastutab vanurite sotsiaalkindlustuse ja majandusliku toimetuleku eest,
sealhulgas:
kindlustab riikliku pensioni, millest piisab majanduslikuks iseseisvuseks
ja minimaalseks ostujõuks;
koostab demograafiliselt ja majanduslikult põhjendatud prognoose
sotsiaalkindlustussummade kohta ning planeerib nende laekumist.
Vanematel töötajatel (pensionieelikutel) peab olema võimalus
osaleda täiendkoolituses ja ümberõppes, samuti võimalus
saada tööandjalt soodustusi võrdselt teiste, nooremate
töötajatega. Töötingimuste ja -keskkonna loomisel, samuti
töö planeerimisel tuleb arvestada vanemaealiste arvamust, et nendega
ei juhtuks tööõnnetusi ega tekiks kutsehaigusi.
6. Haridus, kultuur, sport
Tuleb soodustada nn. eluaegset õppimist, pöörates eritähelepanu
gerontoloogilistele ning geriaatrilistele küsimustele.
Eakate hariduskavadesse (rahvaõpistud, seenioride ülikoolid
jne.) tasub lülitada nii enese- kui ka esmaabi õppusi, samuti
kuidas õigesti vananeda jms.
Eakate huvitegevust saavad suuresti õhutada omavalitsused ja eakate
organisatsioonid: tuleb virgutada ja toetada osalust seltsielus.
Tegevussuunad
Riik ja omavalitsused aitavad hoida eakate loomingulist ja vaimset võimet,
soodustavad selle arendamist. Kultuuriasutustel ja päevakeskustel tuleb
pakkuda eakatele võimalusi kaasalöömiseks kultuurielus
nii tegijatena (huviringid) kui ka publikuna (sooduspääsmed teatrietendustele,
kontsertidele).
Eakate tervise huvides on vaja õhutada neid tervisesporti, sh. ravivõimlemist
harrastama, kusjuures kehakultuuriga tegelejatel peaks olema võimalus
saada professionaalset juhendust ja abi. Tähelepanu väärib
tervisenõustamine.
7. Mittetulundusühingud ja eneseabi
Mittetulundusühingutel on täita oluline osa vanuripoliitikas,
ennetustöös ning eakate heaolu parandamises. Riik ja omavalitsused
toetavad rahaliselt seaduslikus korras registreeritud vabatahtlikke pensionäride
organisatsioone.
Vabatahtlike töö ja vanurite eneseabi aitavad ühiskonnal
õigemini aru saada vananemisest, samuti soodustada vanurite toimetulekut,
ühtlasi vähendades eakatele mõeldud hoolekandekulutusi.
Tegevussuunad
Pensionäride organisatsioonide peamine ülesanne on vanuritele
enesetäiendus- ja meelelahutusüritusi korraldada, võimalusel
ka teenuseid ja muud abi anda ning vananemise eripära selgitada.
Mittetulundusühinguid tuleb motiveerida nõustama pensionäre
kui tarbijaid ja täiendama nende teadlikkust selles valdkonnas.
Riik ja kohalikud omavalitsused kaasavad vanurite probleemide arutamisse
ning lahendamisse hoolekandega seotud usu-, eneseabi-, pensionäride
jt. ühiskondlikke organisatsioone.
8. Teave, statistika ja uuringud
Uuringute korraldamine ja tulemuste analüüsimine on hädavajalik
tulemusliku vanuripoliitika arengukava koostamiseks. Teave vanurite majanduslikust,
tervislikust ja sotsiaalsest olukorrast peab põhinema statistilistel
uuringutel, olema järjepidev ja kättesaadav kogu ühiskonnale.
Eakatel on õigus saada üksikasjalikku teavet neid puudutavates
tervishoiu, hoolekande, juriidilistes ja muudes küsimustes.
Tegevussuunad
Riik ja omavalitsused toetavad teabe kogumist vananemisega seotud eriküsimustes:
bioloogiliste, meditsiiniliste, kultuuriliste, sotsiaalsete, käitumuslike
ja keskkonnategurite mõju;
demograafiliste ja majanduslike tegurite mõju;
eakate turvalisus ja sotsiaalkindlustus;
hoolekanne ja tervishoid;
vanurite iseseisev toimetulek ja tegevusvõimekus;
eakate haridus ja koolitus;
eakate oskuste, kogemuste, teadmiste ja andekuse kasutamine.
Rahvastiku eluolu ja käitumisega seotud statistikat tuleb koguda ja
avaldada vanuserühmiti ning uuritavate sugu arvesse võttes.
Gerontoloogia ja geriaatria uurimustesse oleks soovitatav haarata ka hoolekande-
jms. asutustes viibijaid.
Vananemist ja vanureid puudutavaid uurimistulemusi kajastatakse meedias.
Informatsiooni kogumist ja läbitöötamist koordineerib riik;
valitsus võib selleks kohustada haridus- või teadusasutusi,
samuti paluda selle ülesande täitmist mittetulundusühinguilt.
9. Regionaalne ja rahvusvaheline koostöö
Pensionäride elujärg paraneb juhul, kui kõik selleks seatud
osapooled töötavad edukalt käsikäes.
Rahvusvaheliste kogemuste senisest oskuslikum arvestamine vanuripoliitikas
aitab parandada eakate eluolu Eestis.
Tegevussuunad
Sotsiaalministeeriumi vanuripoliitika komisjon arutab ja annab hinnangu
kõigile vanureid puudutavatele riiklikele otsustele ja määrustele
ning teeb ettepanekuid vanurite olukorda parandavate otsuste ning meetmete
vastuvõtmiseks riigi tasandil, olles vahendajaks riigi ja eakate
huve kaitsvate organisatsioonide vahel.
Regionaalpoliitika ja omavalitsuste arengukavade koostamisse ning eelarve
jaotamisse tuleb senisest rohkem kaasata vanurite eluolu tundvaid eksperte.
Vanurite eluolu hindamise standardite kindlaksmääramine eeldab
rahvusvahelist koostööd. Eelkõige tuleb ühtlustada
terminid, et nende kasutamisega ei tekiks vääritimõistmist.
Vanuritega töötavates asutustes, ükskõik kes neid
rahastab, tuleb soodustada mitme eriala asjatundjate ühiseid püüdlusi.
Riik toetab vanurite probleemidega tegelevate riigiasutuste, omavalitsuste,
mittetulundusühingute, teadus- ja õppeasutuste ning eraettevõtete
eesmärgiseadet, aidates korraldada interdistsiplinaarseid seminare,
konverentse ja muid üritusi.
Vanuripoliitika, gerontoloogilise ja geriaatrilise uurimistöö
huvides tuleb tugevdada rahvusvahelisi sidemeid, samuti vanuritega tegelevate
asutuste, organisatsioonide ja vanurite endi koostööd.
Riik aitab kaasa iga-aastase rahvusvahelise vanurite päeva tähistamisele
1. oktoobril (päev määrati kindlaks ÜRO Peaassamblee
resolutsiooniga nr. 36/20 1. novembril 1981).