Eestis kehtib 1994. aastast üksikisikutele proportsionaalne tulumaks, s.o. nii suure sissetulekuga, keskmise sissetulekuga kui ka väikese sissetulekuga inimestele kehtib reeglina protsentuaalselt ühesugune tulumaks. Kaasaegses tsiviliseeritud maailmas on see harvaesinev nähtus. Üksikisiku proportsionaalset tulumaksu esineb vaid vähestes riikides (tavaliselt nn. banaanivabariikides), kus võimul on oligarhia. Proportsionaalne tulumaks on kõige kasulikum miljardäridele, miljonäridele ja teistele rikastele.

Keskkihtidele, eriti aga madalama sissetulekuga inimestele on proportsionaalne tulumaks äärmiselt kahjulik. Ka riigile tervikuna on proportsionaalne tulumaks Eesti Pensionäride Liidu arvates kahjulik, sest see soodustab ühiskonna ülikiiret kihistumist ja sotsiaalselt plahvatusohtliku olukorra süvenemist.
Eestis on praegu üksikisiku proportsionaalne tulumaks 26 protsenti palgast (sissetulekust). On ilmne, et inimesele, kelle aastane sissetulek on näiteks kümme miljonit krooni, on 26 %-line tulumaks suhteliselt väike, sest Eesti oludes elab lausa suurepäraselt ära ka 7,4 miljoni kroonise sissetulekuga aastas. Ka inimesele, kelle aastasissetulek on üks miljon krooni, on 26 %-line tulumaks võrdlemisi väike, sest ka 740 tuhande krooniga elab meie oludes aasta aega rikkalikult ära.
Aga ka inimesele, kelle aastane sissetulek on 100 tuhat krooni, on meie praegustes oludes 26 %-line tulumaks enam-vähem normaalne (või vähemalt talutav), sest 74 tuhande kroonise aastasissetulekuga (ehk kuus veidi üle kuue tuhande krooni) elab suhteliselt normaalselt ära. Arvestagem seejuures võrdluseks, et käesoleval ajal on keskmine palk Eestis mõnevõrra rohkem kui 4000 krooni ja keskmine pension isegi 42-aastase pensioniõigusliku staazhi korral vaid 1512 krooni kuus.
Aga inimesele, kelle aastane sissetulek on näiteks 50 tuhat krooni või vähem, on 26 %-line tulumaks ilmselt sotsiaalses mõttes juba ebaõiglaselt suur, sest 37 tuhande krooniga aastas ehk umbes 3000 krooniga kuus ei saa Eesti oludes praegu normaalselt ära elada. Eriti veel siis, kui peres on ülalpeetavaid.
Niisiis on meil tungiv vajadus taas üle minna progresseeruvale (progressiivsele, astmelisele) tulumaksule, s.o. tulumaksule, kus suurema sissetulekuga isikute tulumaksu protsent on suhteliselt suurem ja väiksema sissetulekuga inimestel väiksem.
Eriti vajalik on võimalikult kiiresti üle minna progresseeruvale tulumaksule seetõttu, et EV valitsus on likvideerimas ettevõtte tulumaksu.
Seepärast on Eesti Pensionäride Liidu arvates vaja taas üle minna progresseeruvale tulumaksule, mis domineerib kogu maailmas ja mis oli kehtinud aastakümneid ka Eestis.
Juba mõni kuu pärast sõda ja Tartu rahu sõlmimist võttis Eesti Vabariigi valitsus 12. aprillil 1920 ajutise valitsemiskorraseaduse § 12a alusel vastu tulumaksuseaduse, mis nägi ette vägagi diferentseeritud tulumaksumäärad (Riigi Teataja, 1920, nr. 63/64, art. nr. 184), kusjuures madalaim määr oli 2 % tuludest ja kõrgeim 66 % tuludest (§ 21). Seega erinevus 33-kordne. Kui võrrelda EV 1920. aasta tulumaksuseadust ja hilisemaid tulumaksuseadusi, sh. ka 1990. aasta tulumaksuseadust ühelt poolt ja Eesti praegust üksikisiku tulumaksu seadust teiselt poolt, paistavad silma põhimõttelised erinevused.
Üksnes praegune üksikisiku tulumaksu seadus on üles ehitatud proportsionaalsuse põhimõttel (kõigil tulumaksukohuslastel 26 % sõltumata sissetuleku suurusest). Kõik Eesti varasemad üksikisiku tulumaksu seadused olid üles ehitatud astmelisuse põhimõttel (suurema sissetulekuga inimestel suurem, väiksema sissetulekuga inimestel väiksem maksuprotsent).
Nii oli Eestis 1920. aastal vastu võetud tulumaksuseaduse järgi suhteliselt vaesematel (väiksema sissetulekuga) inimestel tulumaks vaid 2—7 %, keskkihtidel 8— 20 %, jõukamatel 20—30 %, rikastel 30—40 %, väga rikastel 40—64 % ja kõige rikkamatel 66 %.
Enam-vähem selletaoline diferentseeritud üksikisiku tulumaks on iseloomulik enamikule demokraatlikele ja demokraatiale pürgivatele riikidele. Eriti turumajandusele tuginevates riikides püütakse sellisel viisil tagada ostujõuline siseturg, elanike ostuvõime ja enesega toimetulek, vähendada sotsiaalset ebavõrdsust, leevendada sotsiaalseid pingeid ja säilitada kodurahu.
Neist põhimõtteist lähtus ka EV valitsus eesotsas peaminister Jaan Tõnissoniga 1920. aasta tulumaksuseaduse vastuvõtmisel ja ellurakendamisel. See tugevalt diferentseeritud tulumaksuseadus ja selle järjekindel ellurakendamine etendas EV majanduslikus, sotsiaalses, eetilises, õiguslikus ja ka poliitilises arengus väga olulist osa. Nii aitas see ära hoida plahvatusohtlikke sotsiaalseid pingeid ja vähendada kuritegevust (eriti majandusalast kuritegevust ja sellega seonduvat vägivalda). Hiljem, seoses majanduse stabiliseerumisega tulumaksu diferentseeritust järk-järgult vähendati.
Nüüd, mil Eesti on langenud kahetsusväärselt vägagi sügavasse sotsiaalsesse kriisi, on otstarbekas uue üksikisiku tulumaksu seaduse väljatöötamisel pöörata tähelepanu ka sellele, kuidas need probleemid olid lahendatud Eestis praeguse ajaga võrreldava aja, 1920. aasta tulumaksuseadusega ja selle rakendamisel.
EPL on seisukohal, et üleminekuga proportsionaalselt tulumaksult progresseeruvale (progressiivsele, astmelisele) tulumaksule on reaalselt võimalik mõnevõrragi vähendada nüüdis-Eestis ühiskonna ülikiiret kihistumist, tööpuudust, sotsiaalseid pingeid, kuritegevust ja korruptsiooni ning tõsta väikese sissetulekuga inimeste, sealhulgas pensionäride elatustaset.
Et see nii on, on ilmselt selge ka enamikule Riigikogu liikmetest, kellest eelkõige sõltub see, kas võetakse vastu uus, progresseeruva (astmelise) tulumaksu seadus või mitte. Kuid seejuures tuleb arvestada ka seda — tsiteerin siinkohal ülemaailmselt tuntud suurärimehe G. Sorose sõnu —, et “pingelise konkurentsi puhul läheb inimestel, keda rõhub mure teiste pärast, tõenäoliselt kehvemini kui neil, keda ei vaeva mingid kõlbelised kõhklused. Seega teevad sotsiaalsed väärtused läbi omamoodi pahupidi loodusliku valiku protsessi. Jõhkralt hoolimatud jäävad peale. See on globaalse kapitalistliku süsteemi üks kõige häirivamaid külgi”.

HARRI KÄRTNER,
Eesti Pensionäride Liidu esimees