Hans Laar

Lahelinna volikogu kolmeteistkümnel toolil istujaid silmitsedes ja nende tausta teades võib igaüks Herderi sõnu kinnitada, kuigi möödas on juba rohkem kui 230 aastat.
Kuid sagedamini kui Herderit meenutan siiski Ostap Benderit. Tunnukse, et tema järeltulijate sugu paljuneb Maarjamaal väga jõudsalt. Tingimused selleks on head, nagu ikka kasvuhoones.

Toolide kloonimine
Kui me Aleksiga tegime visiidi kodanikule, kes mõni kuu enne seda oli linnapeatooli hõivanud, märkasime, et ta võttis meid esimesest hetkest peale vastu kui oma verivaenlasi. Kuid hoomasime sedagi, et tema poollamamis-, pooltukkumistooli seljatugi oli nii pikaks venitatud, nagu oleks tellimuse järgi selja mõõtmeid arvestades tehtud. Kuid siis me polnud veel lugenud Andrus Kivirähki kloonimisoperatsiooni kirjeldust.
Tunnukse, et noorklassik Kivirähk ise ka siis veel kloonimisest õhkagi ei teadnud, kui oma isikupärases Kalevipoja-loos diktofoni kasutades doktor Tiku kloonimisopist nagu kõmureporter ülevaate andis. Ei ta vist teadnud, et sihukese šarlatani puhul pole sünnis doktoritiitlit kasutada. Kui, siis üksnes jutumärkides. Tema primitiivsed operatsiooniriistad räägivad ise enese eest. Too imearst kasutab praktiliselt kõiki peamisi puusepariistu, lisaks rätsepakääre.
Meil Aleksiga polnud siis kloonimisega kaasas käivad asjaolud kuigi selgepiirilised. Igatahes me ei taibanud, et Suur Boss on juba kloonitud. Ja veel kuidas! Mehest on lihtsalt tehtud kõrge seljatoega poollamamis-, pooltukkumistool. Sestap ta meid nii vaenulikult vastu võttiski: ta ju teadis, et meie pole kloonitud, et meil on alles südametunnistus. Temaga vesteldes mõistsime, et nii tema kui ka ta kümme käetõstjat volikogus on kloonimisopi juba läbi teinud. Küllap tehti säherdune hopp-operatsioon ära juba enne seda, kui Suur Boss ehk Kõrge Seljatoega Tool linnapeaks upitati. Millega muidu seletada, et nood kümme kätt aastate kaupa linnavara linnapea klannikaaslastele poolmuidu müümise poolt hääletamisel nii kuulekalt on tõusnud?
Hiljem küll püüdsid neli neist vastu punnida ning volikogust paar-kolm kaaskloonitut välja hääletada umbusalduse avaldamise teel, kuid asi ei õnnestunud: ühel vähemalt, võimalik isegi, et kahel pääsesid vahetult enne hääletamist mõjule kloonitud ajurakud. Ettevõtmine avalikustati ja Suur Boss, too Tooliks kloonitu, sai varakult haisu ninna.
Kui sündmustele retropilk heita, võib öelda, et toosamune imearstist šarlatan Tikk tahtis mindki kloonida, aga nõks ei läinud läbi. Kohe, kui ta Lahelinna saabus, kaasas suured volitused, andis ta linnasekretärile korralduse mind kohale tarida. Saatsin talle vastuseks kirjakese, milles vihjasin ta Kinderstube ehk koduse kasvatuse puudumisele. Kui ma temaga hiljem teatud asjaoludel kohtusin, taipasin kohe, et tal ei puudu üksnes Kinderstube, vaid üldse haridus ja iseäranis sisemine haritus. Sestap usungi, et ta oma toolioperatsioone nimelt nii läbi viib, nagu härra Kivirähk kirjeldab.
Tiku elulukku süüvides torkab selgesti silma, et mees tunneb meditsiini vaid niivõrd, kuivõrd naine talle kodus viitsib n.-ö. puust ette teha. See ei tähenda, et ta oleks päris ohmu või odratolgus, sest ta on Isand Toolilt paljugi omandanud. Sestap ei saagi Isand Tool enam arstina töötada. Häda ei anna häbeneda: tuleb linnapeatoolil end edasi-tagasi kiigutada. Ja lisama peab sedagi, et nood kaks väga krobelise käitumisega härrasmeest on täiendanud teineteist ideaalselt. Kahepeale kokku lõid nad aktsiaseltsigi Lahelinna sadamas. Saamamehest Tool lõikab seal mitte enam inimihu nagu noorpõlves arstina, vaid kasumeid põhimõttel “kapitalil pole rahvust”. Raha haisu ta kloonituna vist ei tunnegi.
Kui ma Lahelinna Vene garnisoni viimaselt komandandilt pärisin, kas tema tunneb toda tohtriks hakanud Tikku, vastas ta: “Muidugi, ta on ju endine N.L. kapten, okupant nagu minagi, ah-ah-haa...” Mõistagi võis ta seda öelda puhtast kadedusest.
Katsusime Aleksiga tooliks kloonitud linnapealt ja ta omavolikogu esimehelt teada saada, kui palju on linnakesel sõiduautosid ja kes noid õieti kasutavad. Arvasime naiivselt (meie ju pole kloonitud!), et KOKS ehk kohaliku omavalitsuse korraldamise seadus kohustab meile kui volikogu liikmetele teavet andma. Ei tehtud väljagi.
Volikogu istungil püüdis üks meie naisopositsionäär (ka veel mittekloonitu) pärida suuliselt. Ta küsis: “Härra linnapea, öelge siinsamas, kui palju neid autosid siis on!”
“Piisavalt!” sai ta vastuseks. Kui naerma hakati, lisas: “Kas mina pean minema neid õuele üle lugema või mis?!”
Sellest võis teha järelduse, et kloonitud asjameestel võib tavalise lugemisega tekkida teatud raskusi, raha lugemist see aga ei sega.
“Doktor” Tiku operatsioonide valguses on arusaadav seegi, miks too Tool ja ta rohkearvuline kaaskond “jala ei käi ja vett ei joo”. Hommikuti saabuvad nad pikas autode killavooris, õhtuti veerevad tagasi. Isegi Rooma paavst, kelle asupaika Vatikanis vahel kutsutakse sõnadega Santa Sede, mis meie keeli tähendab püha tooli, käib Vatikanis jalgsi, kuigi on vana ja põdur. Meie Tool on pühadusest kaugel. Ta ei oska ajaleheartiklitki kirjutada, aga intervjuusid annab.
Tool on suur kihutaja teel, jääl ja igal pool. Sestap on tal tihtipeale karkusid vaja ja luid-konte lappida. Tema järel tegelevad sellega samuti ka jüngrid. Saamadaam oli alles mõni kuu tagasi ühe linnale kuuluva auto sodiks ajanud, teine daam, volikogu liige, kellele suur kauplus 33 tuhandega sama hästi kui kingiti, sai kihutades niimoodi põrutada, et nüüd saadavad teda koledad peavalud ja mälulüngadki.

Vapluskramp
Meedikud teavad, mida vapluskramp endast kujutab. Mõistagi eelneb vapluskrambile lihtsalt vaplemine, rahvakeeli ka tõmblemine. Kui miski vappub, pole see kukkumisest kaugel. Kui aga tõmmeldakse niisama, võiks öelda — kaootiliselt —, võib tõmblema jäädagi. Et vappumise ja vaplemise vahekord oleks selgem, võrrelgem neid sõnadega “sõimama” ja “sõimlema”. Aga sõimelda võib niisama, kas või aina virisedes, et meil on kõik halb ja aina halvemaks läheb. Lahelinnas kõnnib näiteks tänaval keegi vanaeit ja muudkui pomiseb: “Enne fašiste polnud, nüüd on. Kortereid ei köeta, külm on... Kuradi fašistid!”
Ütlesin talle, et meie Lahelinnas fašiste pole, aga seevastu kommuniste küllaga. “Äkki on nad hoopis kommunistid?” ehutasin.
Seda sõimurahet, mis siis järgnes, andis kuulata. “Kommunistid,” kriiskas ta, “on maailma õilsaimad inimesed!”
Praegugi on meil küllalt palju noori, kes muudkui tõmblevad, ja küllalt palju vanu, kes aina vaplevad. Mõistagi on nii noored kui ka vanad ühteviisi huvitatud, kui kaua selline kramp püsib ja kas on lootust sellest vabaneda. Vältida näikse aitavat üksnes rahasüstid. Ent kust neid võtta? Ja kui leitakse, liigub rahavoog sageli sinna, kuhu nn. pintsaklipslased selle suunavad. Tavaliselt tõmblejatest tunduvalt mööda.
Lahelinna tõmblejatele hakati näiteks Soomest vedama ehitusprahti. Las sorteerivad sedagi! Samaaegselt käis vilgas tegevus väga keskkonnaohtliku vedelkeemia terminali käikulaskmiseks. Selle käikulaskmise tagajärgi oskavad vähesed ette näha.
Aga kas vastupidine toiming, s.o. tooliks kloonitud inimese dekloniseerimine ehk lahtikloonimine on mõeldav ja teostatav? Lahelinnaski otsustasime alustada dekloniseerimisprotsessi, neljajalgsete toolide taashumaniseerimist. Ettevalmistus selleks algas juba 1997. aasta talvel. Tuli teha selgitustööd ning katsuda mõneski kehvalt kloonitud toolis endine inimese südametunnistuse iva üles leida. Mitme mehe puhul see õnnestuski. Järgnes vastav koalitsioonileping aprillis 1997. Sellele kirjutas alla seitse inimest, neist neli endist tooliks kloonitut. Mina kui parteitu kirjutasin alla viimasena.
Kui meil õnnestunuks toona meie koalitsioonilepingu vaimus asja edasi ajada, kulgenuks dekloniseerimine viperusteta ning täiesti demokraatlikult. Kahjuks ei õnnestunud lepingut avalikustadagi. Kui me selle teksti hiljem Lääne-Eesti Ekspressi toimetajale andsime ning avalikustada palusime, tõttas toimetaja Lahelinna volikogu esimehelt selleks luba küsima. Mõistagi ei antud. Ajalehe toimetaja ei taibanudki, et osutas sellega meile koguni teene: kõik kloonused lõid kihama ja kiirustasid oma allkirju tühjaks tunnistama, tehes näo, nagu olnuksid nad õigustühised juba allakirjutamise momendil. Kummatigi jõudis asi volikogu päevakorda, kust ta siis kambakraatia vaimus välja praagiti.
(Järgneb)