Eakas kirjanik Voldemar Raidaru on üks Tartu pensionäride ühenduse Kodukotus rohkem kui 700 liikmest.
Kuidas ühe väikelinna poisikese paleuseks sai raamat, pole õieti millegagi seletatav. See lihtsalt oli nii. Puusepast isa pere elas tavalist agulielu, kus peamureks äraelamine. Küllap see, et juba täiskasvanud õdede väikevennana oli ta ju praktiliselt üksik laps, andis teatud iseolemise. Jooksis tänaval naabripoistega ringi, uudistas ümbrust. Varakult hakkas kohaliku raamatukoguga sõbrustama ja raamatupoe akna ees unistama.

Koolis selgusid humanitaarhuvid — kirjandus ja keeled. Aga sotsiaalne seisund nõudis hoopis praktilist ametioskust. Süda kutsus edasi õppima. Ja võimalus oli. Poiss sõitis Tartusse õe juurde, asus tööle juuksuriõpilasena ja astus õhtugümnaasiumi. 14 aastat juuksuritööd andis meistrioskused ja kool lisas õppimisvõimalusele esimesed osasaamised sulekatsetustest.
Tartu Õhtuse Ühisgümnaasiumi videviklased (nõnda kutsuti töölisnoorukitest õppureid isekeskis) olid juba aastaid välja andnud oma ajakirja Rada. Tõsi, võimalustest olenevalt ilmus see harva ja ebaregulaarselt. Numbreid oma üllitistega hoiab Voldemar Raidaru koos musta koolimütsiga oma koduses arhiivis aukohal. Õhtukooli tekkel ongi ainus, mida hoida. Hiljem ülikooli astudes ta mütsi ei saanud, sest korporantide ulaelu ja trall siis juba pereisana ennast koolitavale mehele ei istunud. Pealegi tuli sõda kohe pärast ülikooli astumist ja mõnest eksamist kaugemale ta ei jõudnudki.
Iseloomulik oli eriala valik. Keele- ja vaidlushuviline hea sõnaseadmisega mees tahtnuks saada juristiks, taskukohasem oli aga majandusteaduskond. Pealegi pakkus too enam-vähem samalaadseid õppeaineid. Paraku ei õnnestunud õpihimulisel mehel ka hiljem ülikoolis jätkata.
Seda meenutades lausub vanahärra mõtlikult: “Eks elu oleks ju võinud olla pisut kergem, aga iga kogemus on väärt ja midagi andnud.” Ja neid kogemusi oli õige erinevaid.
Esimest suuremat ohutunnet pakkus Näituse tänava koonduslaager, kuhu ta sattus vist lausa juhuslikult. Järgnes soldatisinel algul Saksa, siis Vene armees. Lõpuks paar aastat vangilaagrit Siberis, kus õppinud juuksur sai erialast tööd ja tuli suhteliselt rahuldavalt toime.
Kehv toit ja ebamugavused pole seda meest õieti kunagi masendada suutnud. Küll aga ülekohus ja robustne käitumine. Miskipärast on näiteks meelde sööbinud kaks erinevat kohtumist vangilaagris. Juukseid pügades oli ta kurtnud ühele vene ohvitserile, et oleks väga vaja vene keelt õppida. Heatahtlik mees tõi talle saksa-vene sõnaraamatu. Hiljem konfiskeeris selle aga vangivalvur, kes leidis, et vaenlase keelt ei tohi õppida. Inimene kas ei tahtnud või ei suutnud aru saada, et saksa keel pidi sedapuhku vahendama vene keele õppimist.
Ka hiljem vabaduses ja kodus tagasi sai õiglustunne mõnigi kord riivatud. Ei õnnestunud ülikooli astuda, sest kõik keerulised eluloofaktid olid ankeedis kirjas. Hiljem on tulnud kokku puutuda õigegi prominentsete inimestega, kes olid saanud ülikooli lõpetada, sest oskasid oma elulooandmeid varjata. Ja kipub see asi olema sedamoodi tänapäevalgi. Avameelsus ja sirgjoonelisus võivad sind alt vedada. Peab oskama laveerida...
Kuid, nagu elus ikka, appi tuli juhus. Omaaegne nimekas tohter R. Bernakoff kutsus ta tööle hoopis kliinikusse. Arhivaariks-meditsiinistatistikuks. Et paremini toime tulla, lõpetas ta Punase Risti velskrikursused ja oligi leidnud ameti kogu eluks. Raamatute ja dokumentide keskel, töö ja enesetäiendus üheskoos. Jätkuv harrastuslik kirjanikutöö viis esimeste iseseisvate üllitisteni. 1959. aastal ilmus jutustus “Poisid tänavalt”. Tartu rahvateater mängis menukalt üliõpilaseluteemalist näidendit “Virvatuled”. Elu esimene auhind oli “Tõe ja õiguse” I köide võistluskirjandi eest koolipäevil, viimatised Võru maavalitsuse tänukiri ja B. Kangro nim. kirjanduspreemia 1998. aastast jutustuse “Hõbelusikad” eest.
Võru on jäänud V. Raidarule ka pärast 70-aastast tartlaseks olemist kodulinnaks. Ta aitab jäädvustada Võru ajalugu, mitmed teosed on ta kirjutanud võru keeles, lisades märkustena kasutatud sõnade ja väljendite tõlkeid ja seletusi.
Kirjastamisega on alati olnud raskusi. Varem olid pikad järjekorrad, nüüd veel ka rahapuudus. Õnneks on kultuurkapital teiste kirjanike hulgas toetanud ka teda. Praeguseks on lõpule jõudnud romaani käsikiri, kuid esialgu puudub veel selgus, millal see kaante vahele saaks jõuda.
Juba mõnda aastat elab eakas vanahärra üksi. 53 aastat temaga koos eluteed sammunud õpetajannast abikaasa lahkus igavikku esimesena. Pahatihti on meestel raskem üksi toime tulla kui naistel. Kas ka temal?
“Olen harjunud kodus kõigega ise hakkama saama. Elu püsib rütmis. Ei kurda ka üksindust, kogu aja on ju tegemist. Praegu korrastan oma isiklikku arhiivi, redigeerin käsikirja. Loen palju. Poliitikast eriti ei huvitu, küll aga spordist. Suurvõistlused televiisoris on maiuspala. Ja muidugi mu teine suur harrastus ja nõrkus — kalapüük. Viimasel ajal pole selleks küll eriti võimalust olnud. Ka vanad õngesõbrad on kõrvalt kadunud.”
Aga hea füüsiline vorm, kuidas seda hoida? On ehk tegemist spordimehega? Jah, noores põlves küll, nagu enamik inimesi. Lemmikalaks oli ujumine. Aga praegu sobib hästi värskes õhus viibimine ja jalutamine. Kui asju ajada, siis ei maksa aina bussiga sõita. Ja ülepäeviti tuleb kindlasti turul käia...
Virisemist ja nurisemist ei salli, kuid mõningast pettumust ei saa varjata. Inimesed on kuidagi kaotanud eetilise mõõdutunde, jääb puudu lugupidamisest nii enese kui ka teiste vastu. Ja keegi ei kutsu korrale ka. 10 miljonit dollarit kaob lihtsalt ära ja seda ei püütagi üles leida. Joomingud, kaklused, avariid, vargused, pettused. Iga nädal tuhat kuritegu. Sealhulgas väga raskeid, aga karistused on väikesed.
Kui inimestel ei jätku sisemist eetilist tsensuuri, siis peaks seda neile väljastpoolt peale sundima. Ei taha kuidagi leppida näiteks Raadio 2 korraldatud roppude juttude ja sõnade võistlusega. Trükisõnas on palju labasust ja kultuuritust, ka vägivalda ja põhjendamata süüdistamist.
Paratamatult leiad end meenutamas aegu, kus õhk tundus puhtam ja kargem. Kas või siis, kui paljasjalgne agulipoisike särasilmse hasardiga marssis kaasa läheduses asuva roodu sõduritega. Alati on ta kuhugi püüelnud, eesmärke seadnud, õppinud, vaeva näinud. Nõmedusteks pole jätkunud aega. On ehk praegu liiga palju igavust mittemidagitegemisest või on see moejoon või ei oska me enam oma lapsi kasvatada?
Õiglus ja ausus on ka V. Raidaru loomingut läbiv taotlus. “Hõbelusikate” peategelane Niki meenutab kangesti omaaegset Võru poisslaste algkooli õpilast Volet ehk Voldemari 20-ndate aastate algupoolest. Ka teistes tema raamatutes on fantaasia läbi põimunud isiklike elukogemuste ja mälestustega. Algus oli ju lapsepõlves.

LEHTE PÄRN

Voldemar Raidaru 1960. aastal.