Hans Laar

“Muidugi, kes poleks! Nepiaegne klassika. Ka nende “Kuldvasikas”. Võta või jäta, aga nendel lugudel on palju ühist meiegagi. Kas meilgi Ostap Bendereid vähe on?”
“Nojah, Suur Kombinaator otsis koos endise aadlipealiku Vorobjaninoviga tolle ämma peidetud vara ühe müstilise tooli polstri alt. Toolid olid kõik laiali — üks siin, teine seal. Nende õnnetuseks oli keegi neist ette jõudnud. Lahelinna volikogu toolidel aga puudub üldse igasugune polster. Sihukesi kasutatakse nii koolis kui ka õllebaaris,” ütlesin.
“Sellepärast volikogu istungid nii lühikesed ongi. Saamadaami pepu ei pea sellel toolil vastu,” irvitas Aleks. Saamadaamiks aga kutsutakse Saamamehe kõige truumat abilist — volikogu esinaist. Ametlikult on küll esimees, aga esimeest ju daamiks ei kutsu.
Pärast parajat naerupahvakut küsis Aleks, miks meil toolinõudlejaid ehk volikokku kandideerijaid nii palju oli — tervelt 65. Mõni neist sai valimistel vaid iseenese ainsa hääle, aga kandideeris siiski.
“Pole raske ära arvata,” ütlesin, “ühed taotlesid tutvuste kaudu saadud ametikoha säilitamist, teised ligipääsu linnavõimule, lootes seejuures teha äri ja saada hõlptulu, kolmandad aga, niisugused nagu sina ja mina, selleks, et korruptante-kahmajaid kuidagi taltsutada ning linnale arukamaid lahendusi leida.”
“Ja kes need 65 kõik olid?! Sa taevane arm, osa neist olid ju endise garnisoni ohvitseride naised, osa sellised, kes oma kodumaal eales poleks suutnud kuhugi nõukokku pääseda. Keelebarjäärist sõltumata olid nad kõik veendunud, et üks neist 13 toolist aitab nad haljale oksale,” meenutas Aleks.
Valimiseelne aiotaa oli tõepoolest meeletu. Linna endine haldusaparaadi juht pingutas ja ponnistas, et oma valimisnimekirja kaudu (seal oli täpselt 13 nime!) mitte üksnes ennast, vaid ka oma lähemaid abilisi volikokku viia. Üksinda olnuks ta seal ümmargune null ja kõik ta kahtlased ettevõtmised saanuksid kohe vastulöögi. Ka Saamadaami oli tal väga vaja, mis sest, et too kõigest 23 häält sai. Linnaisa ületas seekord suuresti kvoodi, tema võis hääli ka sõpradele jagada. Pealegi läks valimiste aegu osa valimissedeleid üldse kaduma. Küllap läks seegi osa valimiste fondi, nagu ka raha, mis õllebaari pidajalt välja pressiti. Et too lõpuks kohtusse kaebab, ei osatud ette näha.
Meie Aleksiga nõudsime oma valimisplatvormis lausaudiiti — revisjoni. Kuid üldsusele oli sellel sama suur mõju kui juutide palvetel Nutumüüri ääres. Vahel on tunne, et juutide iidne jumal Jahve, kes algselt oli üsna jõnk jõhkard, on taas kättemaksuhimuliseks ja kadedaks muutunud. Kadedus, neim ja jõhkrus olidki selle jumala iseloomulikud jooned, enne kui tast armastusjumal Jehoova sai.
“Meie valimisprogramm oli tegelikult kõige ausam. Me ju lubasime valimisvõidu korral linna korruptsioonimülkast välja kiskuda. Sisuliselt jätkame praegugi selle programmi elluviimist, nõudes linnas lausrevisjoni korraldamist,” nentis Aleks.
Kahjuks ei võtnud valijaskond meie programmi kuigi tõsiselt. Lihtsalt ei usutud, et meie oludes oleks võimalik korruptsioonile piiri panna. Küll aga levitati kuuldust, et uued võimurid hakkavat kohe oma taskuid täitma; endistel olijatel-tegijatel aga polevat selleks enam suuremat huvi, taskud niigi pungil ja uhked autod istumise all. “Räägiti, et kehvikuid, niisuguseid nagu sina ja mina, ei saavat usaldada. Meid loeti koguni nii vaesteks, et levitati kuuldust, nagu oleks meil kahe peale kaks lehma, needki ahtrad,” ütlesin.
“Neil aga autod, skuutrid jne.,” lisas Aleks.
“Muide, Aleks, kust linnapea sihukese jutu võttis, et sina olevat igal volikogu istungil lakku täis? Mina pole sind seal küll nokastanuna näinud.”
“Aga kust ta selle võttis, et sina olevat seotud eri luureagentuuridega? See on linnavolikogu protokolliski kirjas,” muigas Aleks.
...Valimised ajasid linnapea plaanid mõnevõrra sassi. Tema valimisnimekirjas olnud 13 kandidaadist pääses volikokku vaid 7. Ülejäänud 6 tulid muudest valimisnimekirjadest. Abilinnapea sai volikokku üle noatera, kaheksandana. Üheksanda ja kümnendana sirutasid linnapeale oma abistava käe EÜRP kaks esindajat, kes valimiste eel olid lubanud rahvale kõike, mitte aga koostööd sihukese linnavalitsusega. Kolmest ülejäänust sai opositsioon, teisisõnu viies ratas vankri all. Nemad ei sobinud ühtegi komisjoni. Et linnapea enda asendusliikmeks sai 17 häält kogunud linna pearaamatupidaja, umbkeelne kodanik “eriteenete” eest, ja et abilinnapead asus asendama linnapea enese ettevõtlusnõunik, polnud komisjonide esimeestega raskusi. Viimasest sai kohe volikogu revisjonikomisjoni esimees ehk kits kärneriks, nagu vanarahvas kõneleb. Seega võis linnapea revidente kartmata teha mida tahes. Revisjonikomisjoni liikmeteks aga valiti venelannad, kellel riigikeele valdamine umbes samal tasemel nagu tollel Juril, kes kohtuga Sillamäe volikogust kõrvaldati. Lahelinna volikogus on umbkeelseid koguni 5. See on linnaisade “päästeteenistuse brigaad”, käetõstmise eriväljaõppega inimesed, kes oskavad märguande peale õigel ajal kätt tõsta. Ahaa, jälle 10 poolt ja 3 vastu! hüüatab sellistel hääletamistel volikogu esinaine. Vahel kuulen nagu sadamasireeni ta lõikavat häält: hääletame, hääletame!
“Meie sattumine volikogu toolidele oli nagu jumala enese näpunäide,” arvab Aleks.
“Seda küll, ilma meieta olnuksid nad veelgi jultunumad,” uskusin minagi.
Kord nägi Aleks mind korrigeerimas käsikirja “Inimese ja kuradi muundumised”. Ta vaatas seda ja küsis, kas siis eesti ja vene kurat polegi ühte nägu ja tegu. Tema jaoks on kurat üldinimlik kujutluspilt, minu jaoks on iga rahvuse kuradil erijooned. Kui Aleks lähemalt neid erijooni uurima hakkas, tegin talle selgeks, et vene kuradil on rohkem tatarlase näoilme ja käitumismaneerid, meie oma aga on üsna riukaline soomeugrilane, hoopiski mitte selline, nagu Läänes ette kujutatakse. Meie omal on kristlusega muidugi kokkupuutepunkte, kuid teatud erisustega. Kuid samas seletasin talle, et eesti ja vene kurat elavad meie eneste hulgas ja nad on suutnud aluse panna eesti–vene maffialegi, rääkimata muust.
“Kas mäletad, kuidas Karl Kortelainen enne iseseisvuse taastamist Ohvitseride Maja saalis häälitses: see Mart Lauuristin tuleks kinni panna! Kurat tegi tema kulul nalja, ajas nimedki segi...”
“Veel suuremat nalja tegi siis, kui Madissoni kinni pani ja Monika Mägi õigeks mõistis, ah-ah-haa,” naersin selle peale.
Volikogu järgmisel istungil pani linnapea mu vastu toime nii-öelda äkkründe. “Te tunnete haiglast huvi mu mineviku vastu!” karjus ta üle laua. “Te minge psühhoneurosse, tooge mulle tõend, et te üldse normaalne olete...”
“Kas juba jälle mängite arsti?” küsisin vastu. “Teil näikse need tuhud õige sageli peal käivat. Ja miks peaksin tooma tõendi nimelt teile?”
Linnapea vahkviha vahtis välja igast ta ihupoorist. Et ta ikka häält ei mahendanud, võtsin taskust tolle Stockholmist tulnud kirja, mille koopia olin paar päeva enne istungit talle mälestuseks jätnud. Lugesin ette kirja viimase lause ja tõlkisin selle inglise keelest eesti keelde. Venelannadest volikoguliikmed ei taibanud, millest jutt. Kui tõlkinuksin need read ka vene keelde, oleks kohe protokollitud, et rikun keeleseadust. Pärast kirja ettelugemist kinkisin koopia Saamadaamile, et ta näeks, kellega ta koos töötab. Aga ta teab seda niigi. Just tema tegi katset mindki 1995. aasta suvel koostööle meelitada. Kui ma vihjasin, et pole kunagi KGB-ga koos töötanud ega hakka seda tegema, hakkas ta naerma ja kinnitas, et meil ju KGB kõikjal võimul. Mul käisid kerged külmavärinad üle keha, kui ta läks.
Kui eelarve- ja majanduskomisjoni esimeheks määrati linnapea enda asendusliige, linna pearaamatupidaja, kellel riigikeele oskusega suuri raskusi, tuli kvartaliaruanded esitada linnapeal ja volikogu esimehel vaheldumisi. Komisjoni esimees aga eelistas neil puhkudel istungilt kas üldse puududa või hilineda, tulla siis, kui tema päevakorrapunkt möödas.
“Kas too linnapea asendusnaine tõepoolest loodab niiviisi kolm aastat vastu pidada?” sosistas Aleks, kui too pärast tema aruande esitamist naerulsui kohale ilmus. “Mis peitust ta mängib?”
“See pole lihtne peitusemäng; nad lihtsalt ei saa linna rahaasju teiste kätte usaldada: siis tuleksid kõik tembud ju kohe lagedale,” sosistasin vastu. “See naine loobus äri nimel perekonnastki. Kuid Saamameeski jättis vist äri nimel hiljem oma pere maha.”
Koduteel tundis Aleks huvi, mida ma arvan Saamadaamist.
“Ta sobiks hästi Cesare Lombroso raamatu “Uomo delinquente” kaante vahele,” ütlesin. “Tema on inimene, kes eales ei suuda eristada kaht mõistet — suggestio falsi ja suppressio veri, sest tegeleb mõlemaga üheväärselt, sisendades valskust ja surudes alla tõde. Kuid ellusuhtumine on tal mõistagi üliavar nagu ikka üliliberaalsetel inimestel seni, kuni nende eneste kaukahuvid mängus pole. Kui on, pole liberaalitsemisest juttugi. Arusaadavalt pole tema Lahelinnas ainus selline. Meie eliidi ridadesse on pugenud paljud niisugused.”

(Järgneb)