Mõnikord oli ta väga irooniline, koguni sarkastiline ja kasutas üpris lopsakat sõnavara.
Kord istusime koos Aadu Hindi ja Kunstnike Liidu esimehe Ilmar Torniga Tallinnas Kuku-klubis. Peagi tuli meie lauda neljaski saarlane — ühe tollal populaarse väljaande toimetaja. Pärast paari pitsi hakkas toimetaja sõnaohtralt kiitma oma ajalehte ja iseennast. Hint kuulas, kuulas, tema näoilme muutus järjest süngemaks, jonnakas juuksetukk nihkus peaaegu kulmudele ja alahuul venis veelgi pikemaks.
“Kuule, noormees,” katkestas ta siis kiidulaulu, “sulle on kusi pähe löönud!” Ja lisas juba rahulikumal toonil, dotseerivalt: “Ajaleht räägib ise enda ja oma tegijate eest. Ainult lits kiidab oma riista...”
Oma saba kergitanud kolleeg jäi solvunult vait ja põrnitses nohisedes kohvitassi.
Albert Uustulnd andis Aadu Hindile tutvumiseks oma esikromaani “Meri põleb” käsikirja. Pärast selle läbilugemist ütles Hint autorile: “Noh, see pole sitem midagi kui teiste omad, lase edasi...”
Olen talletanud Aadu Hindi mõtteteri. Siinkohal mõned neist:
* Ilma raamatuta on tänapäeva inimesel võimatu sügavamalt mõista elu, mõista iseennast, teist inimest, ühiskonda. Raamat on tee inimese juurde.
* Tahan, et ühiskonnas valitseks fair play, ilma milleta ühiskond ja riik võivad hukka minna.
* Kui maailmas üldse elada, siis täie sõõmuga...
* Lõhkuda rannamehe paat on sama mis lõigata kajakal tiivad, tappa kasaka hobune või lüüa maha beduiini ainus kaamel.
* Kurb on, kui ilu ainult ostetakse, ei osata aga ise teha.
* Armastuseaida võti on naise käes...
* * *
Kes on lugenud või näinud Aadu Hindi näidendit “Kotermann ehk Rummu Jüri Kihnu Jõnni “Manni” peal”, teab, et see lavatükk oli kirjutatud Juhan Smuuli pilamiseks. Kahe saarlasest kirjamehe suhetele vajutas pitseri
ilmselt kadedus,
mida tekitas Hindis temast tosin aastat noorema kolleegi edu ja populaarsus rahva hulgas.
Mullegi rääkis ta varjamatu kahjurõõmuga, kuidas purjus Smuul olevat autoga Väikese väina tammist alla sõitnud, pajatas meeleldi tema muudestki seiklustest ja prassingutest.
Kui Koguva külas ja ühtlasi ka Smuuli sünnikohas Tooma talus hakkas 60-ndail aastail järjest rohkem turiste käima, reageeris Hint sellele üpris kummaliselt. “Äh!” rehmas ta halvustavalt käega. “Smuul on endale juba oma eluajal monumendi püstitanud!”
Kadeduseuss näris Hinti ka siis, kui Smuuli “Jäisele raamatule” hakati ohtralt kiitust laulma ja see tagatipuks koguni Lenini preemia sai.
Kuid Hindiga kokku puutudes kogesin ühtaegu ka tema teistsugust suhtumist Smuulisse. Ühes usutluses, kui viisin jutu kirjanduse ja elu seostele, teostele, mis on loodud sügavalt elulise ainese alusel, mainis ta klassikute teoste kõrval kaasaja kirjandusest ainsana Smuuli loomingu paremikku.
Kord Kuressaares rääkis ta muuseas, et oli paaril korral Juhan Smuuli käest kodus kuivatatud silku saanud. “Pagana mõnus hamba alla panna! Made in Koguva...”
Nii et inimeste suhted on sageli palju keerulisemad ja mitmetahulisemad, kui me oskame arvata. Neid ei saa kujutada ainult mustvalgetehnikas...
* * *
“Aadu käis jälle ringi nagu munemisvalus kana,” poetas kord jutu sekka üks Saaremaa kolleeg. See on üsna tabav võrdlus, sest Hindil keerlesid alati peas mitmesugused ideed, mida oli vaja kiiresti realiseerida. Tema arvukad ettevõtmised, tihtipeale kärsitud rabelemised olid üldjuhul laiema ühiskondliku kõlapinnaga.
Aadu Hindile valmistas sügavat muret see, et Lääne-Saaremaal, kus asus ka tema kodukoht, oli ajalooliselt kujunenud rannaelu hääbunud. Viimase sõja ajal põgeneti sealt perekonniti ja koguni külade kaupa (Vilsandi) üle vee, paljudes kalurikülades suri elu välja.
Ükskord seadiski ta sammud rajooni parteikomiteesse, kutsudes mind endale seltsiks ja moraalseks toeks.
Meid võttis jutule parteikomitee sekretär Bernhard Holm, kes oli ise samuti Saaremaa läänerannikult pärit, tundes seetõttu sealseid probleeme niisama hästi või pareminigi kui Hint. Ta kuulas viisakalt ja tähelepanelikult ära kirjaniku emotsionaalse etteaste, millele mina vahetevahel innukalt kaasa noogutasin, ütles, et teeb omalt poolt kõik probleemi lahendamiseks. Kummatigi ei andnud ta mingeid kindlaid lubadusi ega lootusi.
Ja mida ta saigi lubada?
Mitmed Hindi
ettevõtmised kandsid siiski vilja.
Tema algatusel asutati näiteks E. Vilde nim. kolhoosi kirjanduspreemia ja J. Liivi luuleauhind, alustati eesti kirjanduse väljaandmist inglise keeles.
Tuliselt ja kaasatõmbavalt tegutses Aadu Hint ka siis, kui oli mängus omakasu. Vääramatu järjekindlusega nõudis ja organiseeris ta oma teoste kordustrükke. Kirjastustöötajate mäletamist mööda kasutas Hint osavalt asjaolu, et “Tuuline rand” oli kooliprogrammis, viidates koolide ja haridusosakondade nõudlusele. Ja Hint sai oma tahtmise — paarikümne aastaga ilmus ainuüksi “Tuulise ranna” I osast kaheksa trükki...
Päris omakasupüüdmatu polnud seegi, et E. Vilde 100. sünniaastapäeva tähistamise ajendil hakkas Hint temale omase visadusega taotlema ja lausa isiklikult korraldama “Mäeküla piimamehe” väljaandmist inglise keeles. Selle raamatu tõlkimise ja kirjastamisega oli tee avatud ka tema “Tuulise ranna” I osa ilmumisele inglise keeles, mis sai teoks 1980. aastal.
