ERNI LÕBU
Pikki aastaid võitles Aadu Hint kalapüügi limiteerimise
ja eluvõõraste püügieeskirjade vastu, kritiseeris
ajakirjanduses korduvalt ja teravalt meie kalamajanduses peremehetsenud
bürokraatiat ning kõigest sellest tingitud kurioosset olukorda,
et Eestis — mereriigis! — oli värske kala haruldus.
Aadu Hindi arvates oli kalakombinaatide aastaringne normeeritud tööpäev
ja kindel tootmisrütm raskesti teostatav: “Kala on ju ikkagi elusolend.
Mis juhtuks, kui sünnitusmajad töötaksid ja võtaksid
uusi ilmakodanikke vastu kindlaks määratud kellaaegadel või
ainult päevases vahetuses?!” Selle kohta, et kaluritele määrati
kindlaks püütava kala kogused ja liigid kvartalite, kuude ja isegi
päevade kaupa, arvas Aadu Hint nii: “Kala pole riideküünar
ega telliskivi, mis ühtevoolu kangaspuudelt või ahjust tuleb.
Ja meri pole akvaarium, millest tõstad välja just nii palju,
kui soovid, ja just seda kalakest, mille järele parajasti isu.”
Eriti ajas Hindi hinge täis see, et püügilimiitide ja bürokraatia
tõttu läks kala tonnide viisi tagasi merre, paremal juhul põlluväetiseks
või loomasöödaks. Näiteks Saaremaal müüs
kalakombinaat roiskumisohus räime rebasefarmile. Aga kui palju kala
jäi limiitide tõttu püüdmata! Samal ajal seisid inimesed
tundide viisi kalasabas...
* * *
Niisama visa ja järjekindlat sõda pidas Aadu Hint Saaremaal
möllanud metssigade vastu. Soojade lumevaeste talvede tõttu
olid metssigade arv ja nende tekitatud kahju liialt suureks kasvanud. Õiguse
ja õigluse eest võitlejana ning saadikuna võttis Hint
oma südameasjaks taotleda metssigade tekitatud kahjude hüvitamist.
Et mujalgi Eestis, samuti Lätis ja Leedus oli suurenenud metsseanuhtlus,
lubas Hint valijate nimel pöörduda Moskva poole ettepanekuga täiendada
seadusandlust, hüvitamaks metsloomade tekitatud kahju.
Kuni “suured ninad murdsid päid”, mida ette võtta,
tegutsesid metssead omatahtsi edasi. Polnud sugugi haruldased juhtumid,
kui need elajad ühe ööga maainimese kartulimaa nii segamini
tuhnisid, et see tuli üles künda ja uus seeme maha panna.
* * *
Aadu Hinti oli kodus kasvatatud
range kokkuhoidlikkuse vaimus.
Tal ei olnud raha lahti peopesal, tema rahakotirauad olid tihedasti kinni.
Rahvasuu räägib, et Hint korraldas pärast oma näidendi
“Ennustus” esietendust Saaremaa Rahvateatris 1969. aastal banketi,
kuid andis ise selleks ainult sada rubla. Eks kohalikel kultuurijuhtidel
ja rahvateatri näitlejatel tuli siis “eelarve augu” lappimiseks
teha “rublane ring”...
Kuid hoolimata säästlikust eluviisist, sellest, et ta ei joonud
ega suitsetanud, ei ajanud erilist uhkust taga ega pürginud “asiste
inimeste” hulka, oli tema rahakott sagedasti õhuke nagu Tagamõisa
mehe kuivatatud lest. Ometi sai ta kopsakaid honorare! Jõukust ei
toonud majja ka tema kogutud teoste ilmumine. “Korraks oli jah üsna
palju raha,” ütles ta, “aga nüüd on see juba minevik.”
Küllap oli Hindi sagedane “taskutiisikus” ja kokkuhoidlikkus
tingitud ka sellest, et tal oli palju lapsi, kellesse ta oli väga kiindunud
ning kelle eest ta püüdis hoolt kanda, ka nende eest, kes väljaspool
abielu sündinud. 1966. aasta kevadel ütles ta kord muu jutu sekka,
et ajab hoolega oma honorare taga, sest tahab ühele oma väga musikaalsele
tütrele tingimata klaveri kinkida.
50-ndate keskpaiku algas kahe kirjaniku — Aadu Hindi ja Minni Nurme
— abielukriis, tõeline perekonnadraama. Et Hindil polnud kombeks
oma eraelust igaühele rääkida, aga inimeste isiklikus elus
tuhnimine ja selle üksikasjade avalik kajastamine oli siis veel täiesti
mõeldamatu, võis sel ajal tema hinges toimuvat üksnes
aimata Õhtulehes 1957. aasta mais ilmunud, tollal obligatoorse kuulutuse
põhjal, mis mõne reaga teatas abielulahutuse algatamisest.
Seda, kui tugevasti lahutus ja lahkuminek lastest Aadut tegelikult muserdas;
kuidas Minni Aadut valede võrku mässis, levitades juttu, et
Aadu peksvat naist ja lapsi, ning tahtis meest hulluks tunnistada; kuidas
nad teineteise tagant lapsi varastasid; kuidas meeleheitel Aadu käis
üksvahe peaaegu iga päev Tuglaste pool oma häda kaebamas
ja nõu küsimas — seda kõike ja palju muudki sain
alles aastakümneid hiljem teada Elo Tuglase päevikust “Elukiri”.
* * *
Viimasel ajal on ajakirjanduses juttu olnud Suure väina silla ehitamisest.
Et küsimus on taas päevakorrale kerkinud, pakub vahest huvi seegi,
mida arvas omal ajal asjast Aadu Hint. Paarkümmend aastat tagasi andis
ta intervjuu, milles oli muu hulgas kõne all ka ühendus mandri
ja saarte vahel.
“Nii kallist, ebakindlat ja kapriisset kilomeetrit pole ühelgi
teisel Eesti teel kui Virtsu ja Kuivastu vahel — nii reisijate kui
ka kauba suhtes. Saarlased, kellel on mandrile asja, eeskätt autojuhid,
peavad mõnigi kord tunde väina taga ootama.
Suure väina silla ehitamist on teadlased uurinud ja järeldusele
tulnud, et see on vajalik ning tasub ennast suhteliselt kiiresti.”
* * *
9. jaanuaril 1960 tähistati Tallinnas Aadu Hindi 50. sünnipäeva
tema loomingulise õhtuga. Õnnitlejate hulgas oli ka saarlaste
viieliikmeline rahvarõivais delegatsioon. Tervitussõnad lausus
juubilari kooliõde, Kuressaare keskkooli õpetaja Margot Koel.
Muhu kodu-uurija Vassili Randmets andis kirjanikule kodusaare sepa taotud
“Kalevipoja mõõga” (sellise oli temalt varem saanud
Gustav Ernesaks oma juubelil) ja sidus talle kaela traditsioonilised muhu
“leelotutid”.
Lõpuks ulatati juubilarile kobrutav kann ehtsat koduõlut.
Täiskarsklasest kirjanik ei teinud saarlase nimele häbi. Ta ajas
jalad harki nagu meremees kõikuval laevatekil, jõi saalisviibijate
kiiduavalduste saatel tõelise mehesõõmu ning äigas
käeseljaga üle vahuse suu...
Järgmise aasta varakevadel käis Hint Saaremaal koos Kaljo Kiisa
ja Aleksandr Borstsagovskiga. Kaljo Kiisk ei olnud siis veel kingsepp Johannes,
vaid Tallinnfilmi rezissöör, kellel oli parajasti käsil mängufilm
“Jääminek”. Stsenaariumi kirjutas oma samanimelise jutustuse
põhjal Aadu Hint kahasse Moskva kirjaniku ja tõlkija Aleksandr
Borstsagovskiga. Nüüd tuldi kolmekesi filmi tegevuspaiku üle
vaatama.
Hint oli väga elevil ja heas tujus ning ei varjanud rõõmu
selle üle, et tema teose järgi vändatakse mängufilm.
Ta ütles muuseas, et on väga rahul “Tuulise ranna” tõlkega
vene keelde. Borstsagovski, kes eesti keelt ei vallanud, olevat väga
hästi tabanud teose meeleolu ja keelenüansse.
Aleksandr Borstsagovski rääkis, et teeb oma tõlkijatööd
koos eesti keele hea tundja A. Danieliga. “Tuulist randa” tõlkides
elanud ta kaua aega Saaremaal ja Ruhnus, käinud ka Muhus, Kihnus, Manilaiul
jt. saartel.
(Jätgneb)