ERNI LÕBU
Tutvusin Aadu Hindiga 1956. aasta hilissügisel, pärast seda,
kui olin vabanenud ajateenistusest Musta mere laevastikus ja asunud taas
tööle Kuressaarde ajalehetoimetusse. Leht kandis ajakohast kõlavat
nime Kommunismi Ehitaja. Aadu Hindil nagu mitmel teiselgi tuntud kirjanikul
ja kultuuritegelasel oli tore komme astuda Saaremaa pealinna külastades
läbi ka toimetusest. Need külaskäigud olid meile, noortele
ajakirjanikele, väga huvipakkuvad ja rikastavad.
Värskel teenelisel kirjanikul oli selleks ajaks ilmunud Tuulise
ranna kaks esimest köidet, mida õhinal loeti ning mis
mullegi kestva ja sügava mulje jätsid.
Ühel sombusel pärastlõunal astus kirjanik toimetusse ja
pakkus kaastööd. Ta oli kirja pannud väikese südamliku
loo oma kunagisest sõbrast, noorest ja lootustandvast Saaremaa ajakirjanikust
Heinrich Heinvälist. Selle kirjatüki, mis kandis pealkirja Kallis
mälestus, avaldasime juba mõne päeva pärast.
Teist korda kohtusime paar kuud hiljem. Mul on hästi meeles see talvepäev,
kui Aadu Hint toimetuse ja selle juures tegutsenud kirjandusringi ühiskoosolekul
tuliselt toetas ajakirjanike ja kirjandushuviliste ideed koostada ja välja
anda Saaremaad tutvustav koguteos. Kindlasti oli Aadu Hindi aktiivne toetus
ja tema autoriteet see, mis aitas avada raamatule rohelise tee.
Säärane isetegevuslik kirjastamine nõudis ju tollal vabariigi
kõrgemate instantside ja peatsensori luba. Paberi- ja trükikulude
katmiseks korraldas toimetus raamatu ettetellimise, millele reageeris üle
ootuste palju inimesi.
1959. aastal ilmuski ajalehe väljaandel põhiliselt kodu-uurimuslik
kogumik Saaremaa (koostaja ja toimetaja Evald Tooms), millele
kirjutas saatesõna Aadu Hint. Praegu tundub võib-olla uskumatu,
kuid selle ligi 300-leheküljelise raamatu trükiarv oli 6400 ja
see kadus kiiresti poelettidelt.
Aadu Hint ei lasknud meid loorbereile puhkama jääda, vaid ärgitas
jätkama raamatute kirjutamist ja kirjastamist. Et olime noored (toimetuse
töötajate keskmine vanus oli alla 30 aasta), energiat ja tegutsemislusti
täis, võtsimegi tuld. Oma kolleegide aktiivsel kaasabil koostasin
ja toimetasin kirjandusliku almanahhi Kivine kodu, mis ilmus
1962. aastal samuti ajalehe väljaandel ja Saarte Trükikojas trükituna.
See kujutas endast Saaremaa kirjandusharrastajate esimest loomust
kokkuvõtet kirjandusringi kuue aasta pikkusest tööst. 174-leheküljeline
almanahh sisaldas 22 kohaliku autori loomingut lühijutte, luuletusi
ja olukirjeldusi, sealhulgas nüüd tuntud kirjanike Endla Tegova,
Endel Tennovi, Jüri ja Ülo Tuuliku ning Albert Uustulndi sulest.
Sellele järgnes 1963. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse üllitisena
reisijuht Saaremaa (teine, täiendatud trükk 1970).
Aadu Hint oli täiskarsklane,
seepärast on arusaadav, et talle valmistas suurt muret alkoholi liigne
pruukimine.
1961. aasta märtsis käis Hint Kihnus. Ta osales ka rahvamajas
toimunud naistepäevapeol, kus kohalik näitering kandis ette Tammsaare-Särevi
Vargamäe. Mõni päev hiljem tuli kirjanik Saaremaale.
Toimetuses kirjeldas ta värvikalt, kuid sügava hingevaluga kihnlaste
pidu:
Saalis olid peamiselt naised, kes jälgisid laval toimuvat huviga.
Ent pilt, mis avanes näidendi lõppedes väljas, oli masendav.
Rahvamaja juures lällas ja tuigerdas mitukümmend purjus meest,
kellest mõned olid juba upakile kukkunud, mõned roomasid mööda
maad või lossutasid kobaras viinapudelite ümber... Kooliõpetajad
rääkisid, et säärane enese maani täis lakkumine
on Kihnu kaluritel üsna tavaline. Asjalugu on seda kurvastavam, et
mehed pakuvad viina ka poisikestele...
Hint muretses mõistagi ka Saaremaa kalameeste viinamaiuse pärast.
1966. aasta sügisel rääkis ta, et oli esimest korda veetnud
oma suvepuhkuse kodusaarel. Olin oma perega ka suvistel rahvapidustustel
ja need olid väga toredad. Aga miks peavad need asjad ikka lõppema
joomisega? Kalurite päev Pagila rannas algas ju väga toredasti
ja väärikalt, aga paar tundi hiljem oli see väärikus
uputatud viinapudelisse ja õllekappa. Miks? Tahaksin, et saarlased
oleksid ka väärikuses suurele maale eeskujuks...
Hindi arvates oleks aidanud vahest seegi, kui viina oleks müüdud
ainult laupäeviti pärast tööd (meenutagem, et tollal
oli kuuepäevane töönädal).
Kindlasti oli kalurite ohjeldamatu joomine see, mis ajendas Aadu Hinti välja
nuputama ja korraldama Kihnu-Ruhnu mänge. Ühes intervjuus rääkis
ta mulle sellest üritusest suure vaimustusega.
Tasus näha, missuguse innuga valmistusid kihnlased ja ruhnlased
võistlusteks, kui uhkelt olid kaunistatud nende laevad, missuguse
hasardiga võistlesid nad kalapüügis ja laevajuhtimiskunstis,
kuidas mõõtsid jõudu spordiväljakutel, kunstilisi
võimeid laululaval, kui püüdlikult korrastasid oma aedu
ja kaunistasid elumaju, kuidas hankisid isiklikesse raamatukogudesse eksliibriseid,
tegid kõik, et rahuldada ürii nõudmisi. Eeskuju
oli nakkav. Peagi levisid mängud Põhja-Eestisse, seejärel
Peipsi ja Võrtsjärve äärde.
Kummatigi kujunesid mängud heade kavatsuste kiuste asjaosaliste ühisjoominguks,
Hindi soov ja püüdlused kultuuri ja spordi edendamise ning vanade
traditsioonide elluäratamise teel kalamehi liigjoomisest võõrutada
jooksid liiva, nagu mõni teinegi tema algatus.
Aadu Hint oli suur Saaremaa patrioot,
ta jagas saarlastega nende muresid ja rõõme. Talle olid väga
lähedased rannaküla kalurid, meremehed, laevaehitajad, kiviste
põldude harijad, kelle seas ta oli üles kasvanud ja kellest
said ta teoste kangelased. Saarlaste asju ajas Aadu Hint usinasti ka siis,
kui nad olid ta valinud NSV Liidu Ülemnõukogu IX koosseisu saadikuks.
Kord, kui ma tundsin huvi Hindi saadikutegevuse vastu, võttis ta
oma kõhukast portfellist paar paksu kausta ja pani need minu kirjutuslauale.
See paberipinu oli Hindi kui saadiku kirjavahetus oma valijatega
ning mitmesuguste ametiasutuste ja kõrgete võimukandjatega.
Neid dokumente sirvides ja kohati ette lugedes rääkis ta üsna
üksikasjalikult oma tööst saadikuna.
Peaaegu igas kuus olen Saaremaal vastu võtnud valijaid ja veendunud,
et rahvasaadiku töös ei ole pisiasju, kõik nõuab
tähelepanu, ütles ta. Näiteks viimasel valijate vastuvõtul
käinud tema jutul paarkümmend inimest. Kes rääkis raskustest
noodaköie hankimisel, keda vaevasid kehvad elamistingimused, kellele
tegi muret haigla kindlustamine autotranspordiga, kes palus kaasa aidata
purjespordi taaselustamisele Kuressaares jne.
Tagantjärele tundub üsna uskumatu ja veidergi, mille kõigega
pidi suure riigi kõrgeima võimuorgani saadik tegelema...
(Järgneb.)