Kokkupuuteid Aadu Hindiga

ERNI LÕBU

Tutvusin Aadu Hindiga 1956. aasta hilissügisel, pärast seda, kui olin vabanenud ajateenistusest Musta mere laevastikus ja asunud taas tööle Kuressaarde ajalehetoimetusse. Leht kandis ajakohast kõlavat nime Kommunismi Ehitaja. Aadu Hindil nagu mitmel teiselgi tuntud kirjanikul ja kultuuritegelasel oli tore komme astuda Saaremaa pealinna külastades läbi ka toimetusest. Need külaskäigud olid meile, noortele ajakirjanikele, väga huvipakkuvad ja rikastavad.
Värskel teenelisel kirjanikul oli selleks ajaks ilmunud “Tuulise ranna” kaks esimest köidet, mida õhinal loeti ning mis mullegi kestva ja sügava mulje jätsid.
Ühel sombusel pärastlõunal astus kirjanik toimetusse ja pakkus kaastööd. Ta oli kirja pannud väikese südamliku loo oma kunagisest sõbrast, noorest ja lootustandvast Saaremaa ajakirjanikust Heinrich Heinvälist. Selle kirjatüki, mis kandis pealkirja “Kallis mälestus”, avaldasime juba mõne päeva pärast.
Teist korda kohtusime paar kuud hiljem. Mul on hästi meeles see talvepäev, kui Aadu Hint toimetuse ja selle juures tegutsenud kirjandusringi ühiskoosolekul tuliselt toetas ajakirjanike ja kirjandushuviliste ideed koostada ja välja anda Saaremaad tutvustav koguteos. Kindlasti oli Aadu Hindi aktiivne toetus ja tema autoriteet see, mis aitas avada raamatule “rohelise tee”. Säärane isetegevuslik kirjastamine nõudis ju tollal vabariigi kõrgemate instantside ja peatsensori luba. Paberi- ja trükikulude katmiseks korraldas toimetus raamatu ettetellimise, millele reageeris üle ootuste palju inimesi.
1959. aastal ilmuski ajalehe väljaandel põhiliselt kodu-uurimuslik kogumik “Saaremaa” (koostaja ja toimetaja Evald Tooms), millele kirjutas saatesõna Aadu Hint. Praegu tundub võib-olla uskumatu, kuid selle ligi 300-leheküljelise raamatu trükiarv oli 6400 ja see kadus kiiresti poelettidelt.
Aadu Hint ei lasknud meid loorbereile puhkama jääda, vaid ärgitas jätkama raamatute kirjutamist ja kirjastamist. Et olime noored (toimetuse töötajate keskmine vanus oli alla 30 aasta), energiat ja tegutsemislusti täis, võtsimegi tuld. Oma kolleegide aktiivsel kaasabil koostasin ja toimetasin kirjandusliku almanahhi “Kivine kodu”, mis ilmus 1962. aastal samuti ajalehe väljaandel ja Saarte Trükikojas trükituna. See kujutas endast Saaremaa kirjandusharrastajate esimest loomust — kokkuvõtet kirjandusringi kuue aasta pikkusest tööst. 174-leheküljeline almanahh sisaldas 22 kohaliku autori loomingut — lühijutte, luuletusi ja olukirjeldusi, sealhulgas nüüd tuntud kirjanike Endla Tegova, Endel Tennovi, Jüri ja Ülo Tuuliku ning Albert Uustulndi sulest.
Sellele järgnes 1963. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse üllitisena reisijuht “Saaremaa” (teine, täiendatud trükk 1970).


Aadu Hint oli täiskarsklane,
seepärast on arusaadav, et talle valmistas suurt muret alkoholi liigne pruukimine.
1961. aasta märtsis käis Hint Kihnus. Ta osales ka rahvamajas toimunud naistepäevapeol, kus kohalik näitering kandis ette Tammsaare-Särevi “Vargamäe”. Mõni päev hiljem tuli kirjanik Saaremaale. Toimetuses kirjeldas ta värvikalt, kuid sügava hingevaluga kihnlaste pidu:
“Saalis olid peamiselt naised, kes jälgisid laval toimuvat huviga. Ent pilt, mis avanes näidendi lõppedes väljas, oli masendav. Rahvamaja juures lällas ja tuigerdas mitukümmend purjus meest, kellest mõned olid juba upakile kukkunud, mõned roomasid mööda maad või lossutasid kobaras viinapudelite ümber... Kooliõpetajad rääkisid, et säärane enese maani täis lakkumine on Kihnu kaluritel üsna tavaline. Asjalugu on seda kurvastavam, et mehed pakuvad viina ka poisikestele...”
Hint muretses mõistagi ka Saaremaa kalameeste viinamaiuse pärast. 1966. aasta sügisel rääkis ta, et oli esimest korda veetnud oma suvepuhkuse kodusaarel. “Olin oma perega ka suvistel rahvapidustustel ja need olid väga toredad. Aga miks peavad need asjad ikka lõppema joomisega? Kalurite päev Pagila rannas algas ju väga toredasti ja väärikalt, aga paar tundi hiljem oli see väärikus uputatud viinapudelisse ja õllekappa. Miks? Tahaksin, et saarlased oleksid ka väärikuses suurele maale eeskujuks...”
Hindi arvates oleks aidanud vahest seegi, kui viina oleks müüdud ainult laupäeviti pärast tööd (meenutagem, et tollal oli kuuepäevane töönädal).
Kindlasti oli kalurite ohjeldamatu joomine see, mis ajendas Aadu Hinti välja nuputama ja korraldama Kihnu-Ruhnu mänge. Ühes intervjuus rääkis ta mulle sellest üritusest suure vaimustusega.
“Tasus näha, missuguse innuga valmistusid kihnlased ja ruhnlased võistlusteks, kui uhkelt olid kaunistatud nende laevad, missuguse hasardiga võistlesid nad kalapüügis ja laevajuhtimiskunstis, kuidas mõõtsid jõudu spordiväljakutel, kunstilisi võimeid laululaval, kui püüdlikult korrastasid oma aedu ja kaunistasid elumaju, kuidas hankisid isiklikesse raamatukogudesse eksliibriseid, tegid kõik, et rahuldada ürii nõudmisi. Eeskuju oli nakkav. Peagi levisid mängud Põhja-Eestisse, seejärel Peipsi ja Võrtsjärve äärde.”
Kummatigi kujunesid mängud heade kavatsuste kiuste asjaosaliste ühisjoominguks, Hindi soov ja püüdlused kultuuri ja spordi edendamise ning vanade traditsioonide elluäratamise teel kalamehi liigjoomisest võõrutada jooksid liiva, nagu mõni teinegi tema algatus.

Aadu Hint oli suur Saaremaa patrioot,
ta jagas saarlastega nende muresid ja rõõme. Talle olid väga lähedased rannaküla kalurid, meremehed, laevaehitajad, kiviste põldude harijad, kelle seas ta oli üles kasvanud ja kellest said ta teoste kangelased. Saarlaste asju ajas Aadu Hint usinasti ka siis, kui nad olid ta valinud NSV Liidu Ülemnõukogu IX koosseisu saadikuks.
Kord, kui ma tundsin huvi Hindi saadikutegevuse vastu, võttis ta oma kõhukast portfellist paar paksu kausta ja pani need minu kirjutuslauale. See “paberipinu” oli Hindi kui saadiku kirjavahetus oma valijatega ning mitmesuguste ametiasutuste ja kõrgete võimukandjatega. Neid dokumente sirvides ja kohati ette lugedes rääkis ta üsna üksikasjalikult oma tööst saadikuna.
“Peaaegu igas kuus olen Saaremaal vastu võtnud valijaid ja veendunud, et rahvasaadiku töös ei ole pisiasju, kõik nõuab tähelepanu,” ütles ta. Näiteks viimasel valijate vastuvõtul käinud tema jutul paarkümmend inimest. Kes rääkis raskustest noodaköie hankimisel, keda vaevasid kehvad elamistingimused, kellele tegi muret haigla kindlustamine autotranspordiga, kes palus kaasa aidata purjespordi taaselustamisele Kuressaares jne.
Tagantjärele tundub üsna uskumatu ja veidergi, mille kõigega pidi suure riigi kõrgeima võimuorgani saadik tegelema...
(Järgneb.)